AVP ümarlaua liige Hille Hinsberg käis aprillis OSFi toel Brasilias Avatud Valitsemise Partnerluse konverentsil. Nii ta sealt kirjutab:

Ma ei tea, kuidas on portugali keeles mañana, aga põhjamaine pedantsus saab kõvasti kannatada, enne kui avatud valitsemise üleilmne konverents Brasiilia pealinnas lõpuks pihta hakkab – kõigest tund hiljem kui kavas. Wifi ühendus niikuinii ei toimi.

Urmas Paet koos teiste VIP-idega nagu USA välisminister Clinton ja Brasiilia president Rousseff istuvad laval paneelis. Saalis aga on end kenasti ritta seadnud neli Eesti naist, lisaks lätlanna ja leedulanna. Kes esindab avalikku võimu, kes kodanikuühiskonda, pole üldse oluline, sest kõik ajavad ühte asja – kuidas riigivalitsemist läbipaistvamaks ja kodanikele lähemale tuua.

Avakõned ära kuulatud, on tunne, et nüüd – kohe! – läheb maailm küll paremaks. Iga sõnumiga auväärt esinejate suust saab nõustuda:

• Parim ravim ametnike omavoli ja korruptsiooni tõkestamiseks on see, kui info otsuste kohta on avalikult kättesaadav ja selle kohta saab kodanik ka arvamust avaldada;
• Mida avatumad ja kasutajasõbralikumalt esitatud on avaliku sektori käes olevad andmed, seda võrdsemad on võimalused tegutseda ja midagi kasulikku ära teha nii ettevõtjate, kodanikeühenduste, inimeste poolt.
• Info avamine ei pruugi kohe äratada huvi ega tõsta ühiskonnas usaldust, küll aga toob see poliitikud mugavustsoonist välja. Läbipaistvus tähendab seega võimu muutumist väikse otsustajateringi käest hoopis laiema ühiskondliku osaluseni.

Kogu konverentsi ajal imestan üha, kuidas kõik need kõrgetel positsioonidel riigitegelased (rääkimata Maailmapangast ja OECDst) räägivad nii enesestmõistetavalt Open Data (ava-andmete) praktilisest kasulikkusest; uutest kanalitest, mille kaudu kodanikud riigiasjades kaasa räägiksid; e-riik 2.0 strateegiatest; infoühiskonna vahendite kasutamisest; et keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused tõhusamalt avalikke teenuseid osutaksid jne.

Ka Eesti teatas konverentsil oma liitumisest Avatud Valitsemise Partneluse algatusega (inglise keeles OGP ehk Open Government Partnership, vt veebist ja Facebookist), mis ühendab juba 55 riiki. Eesti on kohal sellepärast, et meie eeskujuliku e-riigi maine ei luba meil eemal olla. Partnerluse point on see, et riik kohustub järgima ühiseid põhimõtteid ja seadma endale konkreetsed eesmärgid. Eesmärkide täitmist aga jälgib seesama rahvusvaheline seltskond, kus on kodanikuühiskonna tegelasi samavõrd kui valitsuste esindajaid.

Partnerluse sihiks on valitsemise läbipaistvus, kaasamine ja võitlus korruptsiooniga. Eesti tegevuskava, mille Riigikantselei koos vabaühendustega ette valmistas, seab esiplaanile valitsuse otsuste läbipaistvuse ja parema kvaliteediga õigusloome, kodanikusõbralikud ja innovaatilised e-teenused ja avaliku teenistuse ametieetika.

See viimane tundus küll algul pisut kõrvalteemana, kuna võrreldes mõne muu riigiga pole Eesti ametnikkonnal üldiselt kombeks võimu kuritarvitada. Viimasel ajal päevavalgele koorunud koid erakondade rahakappidest aga kinnitavad vajadust probleemiga tegeleda.

Eesti tegevuskava näitab ära rea konkreetseid algatusi, millest enamik plaaniti juba valitsuse tegevusprogrammi osana. Esimeseks aastaks on neid rohkem kui küll. Peaasi, et plaanid ka teoks saaksid.

Eestikeelset teksti, mille kohta avalikkuselt arvamusi koguti, saab lugeda SIIT.

Ingliskeelne kava on tervele maailmale näha OGP veebis.

Keset konverentsi retoorikat taban end soovmõtlemiselt, mida ikkagi riik peaks tegema, et argipäevane tegevus oleks rohkem kantud avatud valitsemise vaimust? Näiteks:

– mõtlema, kas riigiasutused ongi suutelised tootma ainult uudistevoogu stiilis „me ju räägime igal neljapäeval pressikonverentsil ära, mida valitsus otsustas“ või saaks korraldada suhtlust mitmetes kanalites, et olla inimestele lähemal ja nende sõnumitele vastuvõtlik?

– avama oma infokapid ja andmeaidad, et lisaks ametnikele saaksid ka tavalised inimesed tulla nende sisu tuulutama ja vaadata, mida vajalikku on võimalik kogutud tarkusega peale hakata? Riigi valduses on hulk infot; tehtud on ka turvalise infovahetuse süsteemid, mida praegu jagavad asutused omavahel. Kui hea asi on olemas, siis on mõistlik seda igakülgselt kasutada ning ühiskonnaga jagada.

– saama üle häbelikkusest oma tööprotsessi avalikustamise suhtes. Mõttekam on vaielda probleemi olemus selgeks koos huvigruppidega, enne kui lahendused on seadusteks vormitud.

Mida kodanikuühendused omalt poolt peaks tegema? Näiteks:

– mõtlema, millist tahku riigi tegevuses on eelkõige vaja avatumalt korraldada, kus on pidur kodaniku ja asutuste dialoogi vahel? Just seal peaks väljendama selget nõudlust ja võtma midagi ette, et suhtlus oleks sujuvam.

Näiteks murrame meieraha.eu tiimiga juba pikemat aega pead, kuidas riigieelarvest tekiks 400 leheküljelise pdfi asemel arvutiga töödeldav ja selle tulemusena tavainimesele arusaadav ülevaade. Et igaüks saaks aru, mida riik meie rahaga teeb.

– peaksime ka üle vaatama, mida meie enda kogemustest jagada ja mida on meil õppida teistelt. Näiteks missugused e-asjad on teistes riikides paremini korraldatud? Kuidas saaksime Eestis tehtud ägedaid lahendusi maailmas levitada?

E-valitsemise põhimõtete ja praktiliste lahendustega saab riik end arendada, kui ta otsib kiirust ja kokkuhoidu või tahab pakkuda paremaid teenuseid kodanike jaoks.

Ühendused aga võiksid leida endale tegevused, kus nad on paremad kui riik, teevad midagi teistmoodi ja ka nutikamalt. Siin saavad laia tööpõllu need tegelased, kes häkivad, arendavad, visualiseerivad ja tegelevad andmete kaevamisega.

Avatud valitsemise meililistides kihab suhtlus, inimesed saavad virtuaalmaailmas või silmast-silma kokku, ideid lendab ja tekib üha uusi algatusi, millega saaks kasvõi kohe tegutsema hakata. Võetagu ühendust!