Edaspidi vajab kõige enam tähelepanu venekeelsete inimeste grupp, kellel on väga hea eesti keele oskus, kuid suur protestimeelsus, ütles värske integratsiooni monitooringu üks autoritest Marju Lauristin Põhjarannikule.

Tartu ülikooli professori Marju Lauristini sõnul eristati uuringus viit lõimunute gruppi. Sellist gruppi, kus on väga hea eesti keele oskus ja kõige suurem sisemine ebamugavustunne, pole varem eraldi välja toodud ning selliseid inimesi on venekeelse elanikkonna seas 13 protsenti. Selles grupis annavad tooni noored, nad soovivad sageli Eestist lahkuda ja on kriitilised siin toimuva suhtes. See tõestab sotsioloogide ammust arvamust, et eestikeelsus ja Eesti identiteet ei ole üksüheses seoses. “Briljantne keeleoskus ei tähenda, et inimene oleks Eestile lojaalne.”

Lauristin lisas, et selles grupis jälgitakse kõige rohkem eestikeelset meediat, loetakse kommentaare ning sisemine tõrjutus ja protestitunne on tegelikult suuremad kui nendel, kes eesti keelt ei oska. “Nende väärtuste ja identiteediga seotud momendid on pigem konfliktsed ning vastuolulised. See on meie vene koolide toode.”

Osaline eestikeelne aineõpe vene gümnaasiumides suurendab sotsioloogi hinnangul protestiidentiteeti veelgi. “Kui vanuserühmas 15-19 on protestiidentiteediga grupil üsna suur roll, siis peab küsima, miks see nii on. Üldiselt on noortele omane protestimeelsus ning kui nad näevad formalismi, et peab pähe õppima ja arutelu kui sellist ei toimu, on protestimeelsuse tekkimine üsna kergesti ennustatav.”

Seetõttu ütlevad teadlased ka oma aruandes, et pärast vaevalist eestikeelsele õppele üleminekut tuleb astuda järgmine samm ning seada esiplaanile kodaniku- ja väärtuskasvatus. “Koos eesti keele õpetusega, eriti sellistes tundlikes ainetes, nagu seda on ajalugu ja ühiskonnaõpetus, peaks olema kasvatuslik pool hoopis rohkem läbimõeldud ning õpetajad vastavalt ettevalmistatud. Näiteks on oluline oskus diskussiooni juhtida, erisuguseid arvamusi läbi vaielda jne.”

Ida-Viru linnad erinevad

Uuringust selgus, et rohkem või vähem on lõimunud ligemale pool venekeelsest elanikkonnast. Edukalt lõimunuid on viiendik, kes on igas mõttes edasijõudnud, enamasti kõrgema haridusega ja teinud edukat karjääri.

Ida-Virumaal on edukalt lõimunute grupp Lauristini sõnul nõrgalt esindatud. Kui näiteks Tartu venekeelsete elanike seas on neid 47 protsenti, siis Narvas 8 ja Kohtla-Järvel 2.

Küll aga on Ida-Virumaal tugevalt esindatud nn Eesti patriootide grupp, keda on kogu venekeelse elanikkonna seas 16 protsenti, aga Narvas ja Kohtla-Järvel veidi rohkem. Need on inimesed, kellel on kõrge Eesti identiteedi tunne ja kes suhtuvad Eestisse positiivselt, aga kelle eesti keele oskus on pigem tagasihoidlik.

Nõuded leebemaks?

Poliitikutele peaksid muret valmistama kaks viimast venekeelse elanikkonna gruppi: vähelõimunud (29 protsenti) ja lõimumata (22 protsenti). Nende peamine erinevus on see, et vähelõimunud on küll nõrga Eesti identiteediga, kehva keeleoskuse ja madala toimetulekuvõimega, kuid osalevad siiski kohalikel valimistel ning huvituvad kohalikust venekeelsest pressist.

Lõimumata inimeste seas on palju pensionäre ja Venemaa kodanikke ning neid iseloomustab täielik passiivsus. “Need on inimesed, kes näevad Eesti elu ainult läbi televiisori, ja see on suunatud Moskva poole. Nad on Eesti elust justkui välja lülitatud,” nentis Lauristin, lisades, et viimaste osakaal on Ida-Virumaal märksa suurem kui teistes Eesti linnades.

Lauristini sõnul pole vaja oodata imesid – lõimumata ja vähelõimunute grupist pole võimalik teha edukalt lõimunuid, küll aga peaks tulema tagasi eesti keele õpetamise metoodika ja nõuete juurde. “Panime ette, et näiteks kodakondsuseksamiks valmistumine võiks olla vene keeles. Tuleb aru saada, et osa inimesi on väiksema õppimisvõimega ja eesti keele omandamine jääb sageli vale metoodika või kõrgete nõuete taha.”

Allikas: Briljantne keeleoskus ei võrdu lojaalsusega, Põhjarannik