Ja kui parlament usaldab, siis kas valija armastab? Kusjuures kõrvaltvaataja pilgule paistab, et tegevuse planeerimisel on analüüsivahendiks tõesti karikaralt õielehtede rebimine. Mis toimub?

Koalitsioon kavatseb korraldada usaldushääletuse iseendale, et pääseda maksumuudatuste eelnõu pidurdamisest ja ööistungitel paarisaja muudatusettepaneku läbihääletamisest. Opositsioon kogub samal ajal allkirju, et umbusaldada peaminister Taavi Rõivast ja seega kogu valitsust. Nii et ühed lähevad sajalt vande andnud Riigikogu liikmelt küsima kinnitust, et valitsus jätkab ja teised tahavad valitsuse lahti lasta. Sellist asja pole varem nähtud.

Koalitsioonil on loomulikult tuli takus. Kui maksumuudatusi juunikuus vastu ei võeta, lendab prügikasti üks kahest: kas koalitsioonileping või riigieelarve tasakaal. Olukord nagu Tõnissonil Lutsu „Suves“: jookse või metsa, sest allkiri on kallis ja raha veel kallim.

Opositsioon on ka rekordi peal väljas: seni on poliitikas olnud tavaks anda valitsusele sada päeva aega sisseelamiseks, seekord üritatakse valitsus aga saja päevaga maha võtta. Või kas ikka üritatakse?

Umbusaldamisel on laias laastus kaks põhjust: kas panna valitsus kohe pikali ja saada ise uueks valitsejaks või noppida vähehaaval punkte, näidates valitsuse saamatust ja enda hiilgust valija armastuse püüdmisel.

Opositsioonil on praeguses mainelahingus kaks probleemi. Esimene on see, et kolmest erakonnast kaks tegelikult sel suvel valitsusse saada ei soovi. Vabaerakond ja EKRE annavad endale suurepäraselt aru, et neli aastat valitsemist oleks nende hukatus. Neli aastat kritiseerimist tähendab seevastu suurepärast võimalust valija südame võitmiseks. Briljantsõrmust lubada on palju lihtsam kui see päriselt kinkida.

Teine mure on see, et opositsiooni tuli koalitsiooni pihta on killustunud. Kritiseeritakse maksumuudatusi, poliitika tegemise stiili, pagulaspoliitikat ja mida kõike veel. Nii ei lähe. Juba ammusel ajal teati, et kui tahta linnust vallutada, tuleb valida välja müüri kõige nõrgem koht ja seda järelejätmatult haamerdada. Mitte otsustada, et ühele suurtükimeeskonnale meeldib märki lasta vasakpoolse torni pihta, kuid teine spetsialiseerub väravatorni keskmisele laskeavale, sest seal käib ühe kaitsja nägu närvidele.

Pealiskaudne poliitikahuviline võiks näha veel kolmandatki probleemi, kuigi seda ei ole. Keskerakond tahab võimule saada ja seda on neil kõige lihtsam teha koostöös Reformierakonnaga. Kas selline liit on võimalik, kui üks on olnud teise languse initsiaator? Loomulikult on. Kas vähe on maailmas paare, mis on kokku saanud tänu sellele, et üks partneritest teise eelmise kooselu lõhki ajas?

Tegelikult on see kõik mõttemäng ning opositsiooni maksimumplaan saab olla vaid väike flirt valijaga. Kui vaadata häälte jaotust Riigikogus, siis koalitsioonil on 59 esindajat ja opositsioonil 41. Umbusaldus- või usaldushääletuse puhul on tarvis vähemalt 51 häält. Nii et tegelikult on ette teada, et matemaatiliselt umbusaldus läbi ei lähe ja valitsus jääb ametisse.

Karikakramängu lõpptulemus on seega suure tõenäosusega selge – usaldab. Poliitikute jaoks jääb põhiküsimus selles madinas siiski vastamata: keda ja mille eest valija tänavu suvel ikkagi armastab?