Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) eesmärk on sarnaselt teistele töötajate ja tööandjate õigusi ja kohustusi sätestavatele seadustele tagada, et mehi ja naisi ei koheldaks põhjendamatult ebavõrdselt, ning seeläbi loodaks neile võrdsemad võimalused tööelus ja ühiskonnaelus osalemiseks. Seejuures statistika ja erinevad uuringud näitavad, et vaatamata kohustuslikule positiivsele tööõigusele on ebaõiglus ning ebavõrdsus tööelus ja ühiskonnas levinud, s.h. säilib sooline palgalõhe, tugev sooline horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon jms.

Uuring

Kuna SoVS on Eestis kehtinud juba 12 aastat, kuid ebavõrdsus on endiselt levinud, siis viidi läbi uuring, et:

  • saada ülevaade era-, avaliku ja kolmanda sektori organisatsioonide tegevustest soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisel personalipraktikate puhul;
  • töötada välja personalipraktikaid käsitlevad indikaatorid, mis mõõdavad SoVSi rakendamist personalipraktikates ning mida saaks hakata regulaarselt jälgima  (kordusuuringud sama ankeediga).

Uuringu raames valminud aruanne kajastab kasutatud metoodikaid ja tulemusi ning sisaldab ka indikaatoreid, mille abil on võimalik jälgida tööandjate õigusteadlikkust ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse täitmist personalipraktikates.

Tulemused

Uuringu tulemused näitavad, et tööandjate teadlikkus SoVSist on pigem madal:

Teadlikkus soolise võrdõiguslikkuse seadusest

Lisaks näitab uuring, et:

  • Tööandjate õigusteadlikkus on kõrgem nende SoVSi sätete puhul, mis kattuvad töölepingu seaduse sätetega.
  • Tööandjate õigusteadlikkus soolise diskrimineerimise vältimisest värbamisel on madal ning sooline diskrimineerimine värbamisel on levinud praktika.
  • Printsiip „võrdse töö eest võrdne tasu“ pole tööandjate poolt üheselt omaks võetud.
  • Tööandjate õigusteadlikkus ning õigusselgus soolise võrdõiguslikkuse edendamisest on madal.
  • Tööandjad ei näe soolise võrdõiguslikkuse edendamises eesmärki.
  • Tööandjate teadlikkus enda vastutusest töökohal toimunud ahistamisolukordade lahendamise puhul on võrdlemisi hea.

Seega kokkuvõtlikult saab uuringu põhjal öelda, et kuigi SoVS on riigi soolise võrdõiguslikkuse- ja tööturu poliitikas peamine meede, millega soovitakse tagada meeste ja naiste võrdsed võimalused tööelus, siis suurel osal tööandjatest on kasinad teadmised endale SoVSiga pandud kohustustest. See ohustab õiguskindlust ja viitab sellele, et töösuhte poolte seadusjärgne käitumine ei pruugi olla tagatud. Õiguskindluse ja seeläbi kaitstuse tagamiseks on vaja, et tööandjad teaksid paremini, millised praktikad diskrimineerivad mehi ja naisi ning millised praktikad edendavad võrdseid võimalusi. Selleks tuleks järgnevatel aastatel suurendada töösuhte poolte teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse seaduse normistikust ning pöörata suuremat tähelepanu õigusselgusele.

Vaata ka

Soolise võrdõiguslikkuse seadus

Võrdõigusvoliniku veebileht