20. jaanuari 2011 kogunesid Tartusse Praxise mõttehommikule ministeeriumide ametnikud, noorsootöötajad, omavalitsuste noorsootööspetsialistid ning noorteuurijad leidmaks vastuseid küsimustele, kuidas paremini luua, jagada ja kasutada teadmisi noorte eluolust ja toimetulekust noortepoliitika edendamiseks.

Arutelu käigus toodi välja järgmiseid aspekte. Kohalikud omavalitsused tunnevad nii poliitikute kui noorsootöö praktikute tasandil eelkõige puudust loetavast ning hõlpsasti mõistetavast infos noorte eluolu kohta just kohalikul või maakondlikul tasandil. Noorsootöö eluõiguse ja arendamise seisukohast on võtmeks teadmised noorsootöö tulemuslikkusest, mitte ainult levikust.

Samas tõsiasi, et teadmised on olemas, ei pane kohalikul tasandil noortevaldkonda tõhusalt toimima. Mittetulundusühingute ja noortekeskuste arv on kiirelt tõusnud ning paljudes kohalikes omavalitsustes on juba olemas noorsootööd koordineerivad ametnikud, kuid töötajad vahetuvad sageli, mistõttu on  raske tagada teadmiste ja oskuste jätkumist. Seiresüsteemi raames valmivad analüütilised ülevaated peaksid aitama teadmiste järjepidevust säilitada.

Noorsootöö arendamise vaatenurgast on kõnekad analüüsid, võrdlused ja tegutsemissoovitused; numbriline ülevaade olukorrast ei ole väärtus iseenesest, sellele annab mõtte igapäevapraktika konteksti asetamine. Samas on hetkel veel puudu ka elementaarsest faktoloogiast, näiteks noorteühingute tegevuses osalejate või noortekeskustes käijate, noorsootöö asutuste leviku jms kohta. Noorte huvide ja vajaduste kaardistus peab olema pidev, sest muutused on kiired.

Kuidas noorteseirega kaasa aidata teadmistepõhisele otsustamisele noortepoliitikas?

Noorteseire tulemusi levitades on oluline rõhutada, et töö noortega on pidev protsess, millest peavad osa võtma kõik erinevad osapooled; otsuseid tehes tuleb vaadelda noorte eluolu tervikuna, mitte vaid ühe valdkonna olukorda. Noorteseire projekti käigus peaks levitama teadmiste kasutamise parimaid kogemusi ja taotlema mitte vaid värske info esitamist, vaid selle ühist analüüsi. Mõnedki kohaliku tasandi juhid ja noorsootöö praktikud peavad seda lähenemisviis uueks, kuna eelnevalt on otsuseid tehtud eelkõige traditsioonidele või subjektiivsetele eelistustele, „kõhutundele“ baseerudes. Vähem on kasutatud võrdlustulemusi ja analüüse. Võtmetegevuseks võiks siinkohal olla seoste loomine – erinevatele algallikatele ning analüüsidele lähtudes saab näidata, kas ja miks üks või teine töösuund toimib või ei toimi.

Noorteseire käigus kogutud andmed peaksid olema sisendiks eri tasandi arengukavadele, miks mitte ka konkreetsetele kohalike projektidele - nii saavad faktidest sündida teod. Muidugi tuleb kasutada erinevaid aktiivseid meetodeid otsustajate kaasamiseks, nt mõttehommiku-laadseid kokkusaamisi poliitikutega.

Teadmistepõhise poliitika aluseks on poliitikameetmete mõju analüüs. Peab aga silmas pidama, et üldreeglina on mõju pika lõtkuga, noortepoliitika tõhusust ei saa hinnata ühe aasta lõikes. Läbivalt on oluline noorte osalus ja kaasamine vähemalt nende aktiivsemate esindajate kaudu (katusühendused, osaluskogud). Et noorteseire käigus kogutud andmetel oleks mõju, on tähtis pöörata tähelepanu ka passiivsetele noortele, kes ei haara ise võimalustest kinni.

Oluline on seiresüsteemi tulemuste kommunikatsioon, leidude esile toomine ja diskuteerimine. Teadmiste esitlus peab olema usaldusväärne ja tõsiseltvõetav, samas on tähtis asjahuvilisi kaasata, lisades näiteks noorteseire kodulehele kommenteerimise ja hindamise võimaluse.

Kasulik on järjekindlalt koondada info ühte portaali, et tekiks harjumus seda kasutada ning usaldus seal esitletud teadmiste vastu.

Kokkuvõtteks

• Teadmistepõhine otsustamine on vajalik ja peab olema tagatud andmete ja analüüsidega ka kohalikul tasandil.
• Kogutud teadmisi tuleb osata seostada ja esitleda.
• Oluline on üksikisikuid ja erinevaid osapooli kaasav seiretulemuste esitlus.
• Seniseid noorte eluolu alaseid teadmisi tuleb sihikindlalt laiendada, süvendada ning tutvustada.