Üldised järeldused Eesti jaoks

Haldusreforme (täpsemalt regulatiivset reformi ja innovaatiliste lahenduste kasutuselevõtmist) käsitlevas kirjanduses esineb vastandlikku argumentatsiooni ja soovitusi. Ühelt poolt soovitatakse alustada väikeste pilootprojektidega, mis võimaldavad uusi lahendusi väikesemastaabliliselt katsetada, vajadusel vigadest õppida ja parandada ning hiljem projekti laiendada. Teiselt poolt väidetakse, et reformida tuleks kogu süsteemi korraga, kuna riigiaparaadi üksikud osad ja valdkonnad on üksteisega väga tihedalt seotud ning üksikud pilootprojektid töötavad ainult nii kaua kui nende tegijatel entusiasmi jätkub. Eestil on oma väiksuse tõttu unikaalne võimalus viia uuendusi läbi süstemaatiliselt ja terviklikult, takerdumata struktuuri ning hõlmates nii halduslikke, õiguslikke kui info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi aspekte. Sellega seonduvate teemade lõikes võib üldised järeldused Eesti jaoks kokku võtta järgmiselt:

1. Vajadus strateegia järele

On vaja välja töötada strateegia, et oleks võimalik süsteemi ülevaatamine ja uuendamine koordineeritult läbi viia.Tuleb eristada valdkonnad, (1) mida korraldada tsentraliseeritult ja kiiresti ning (2) mida lasta minna rohkem isevoolu teed ning vajalikul määral üritada sekkuda.

2. Kodanikukesksuse põhimõtted avalikus sektoris

Kodanikukesksed ja kasutajasõbralikud teenindusstruktuurid ja –põhimõtted oleks tõenäoliselt võimalik üles ehitada suhteliselt kiiresti tulenevalt kodanikkonna kaasatulemisest ja tehnoloogilisest arengutasemest. Seejuures ei tohi aga unustada riigi rolli pikaajalise arengu kujundamisel, tuleb pöörata tähelepanu usaldusküsimustele ning traditsiooniliste põhiväärtuste säilitamisele. Need peavad tasakaalustama isiku- või ettevõttekeskset lähenemist.

Riik peab kodanikega läbi rääkima teenuse hinna ja riskide hajutamise üle. Millistes valdkondades, mil määral ja kuidas täpsemalt, ei ole üheselt ja selgelt vastatav, siin on vajalik diskussioon. Nt. lepingulise delegeerimise puhul peab säilima ka riigil mingi kompetents ja kontroll. Registri pidamise puhul tuleb kokku leppida näiteks garantiide ja teenusestandardite osas. Teistele sektoritele delegeeritud teenuste kvaliteedi suhtes peab olema sätestatud miinimumtase, mille üle riik ei tohi kaubelda.

3. Red Tape probleem ehk tarbetute regulatsioonide olemasolu.

Nende vähendamisega tuleb teadlikult tegeleda. Üks võimalus on luua vastav komisjon, mis tegeleks teemaga süstemaatiliselt. Paljudes riikides on nõnda tehtud ja saavutatud häid tulemusi. Probleem on ka aja jooksul muutuv – regulatsioonid, mis prageu on vajalikud, seda mõne aja pärast võib-olla enam ei ole (nt. tehnoloogia arengu tõttu). Seetõttu on vajalik teatud pidev mehhanism mingi vormis. Õigusaktid vajavad pidevat jälgimist ja ülevaatamist otstarbekuse ning ajakohasuse seisukohast.

Üks võimalus regulatsioonide otstarbekuse kontrollimiseks on vastava(te) checklisti(de)/kontrollküsimustike koostamine (näitena on koostamisel küsimustik kooskõlastuste kohta).

(On pakutud ka, et õigusaktide pidev ülevaatamine selles kontekstis võiks olla ombudsmani ülesanne, kuid tõenäoliselt oleks see ühele isikule liiga suur koormus ning ka kompetents ei ole võib-olla piisav).

4. Tehnoloogia poolt pakutavad uued võimalused.

Eesti on tehnoloogiliselt hästi arenenud ja varustatud. Maailmas välja mõeldud lahendused elektrooniliste teenuste, andmete ristkasutuse jms. osas oleks praktiliselt kõik kasutatavad. Kriitilised sõlmpunktid on teeninduskiht ja backoffice (st. avaliku sektori sees toimuv infovahetus ja menetlus). Vaja on välja töötada korralik kasutajaliides ning backoffice  korralikult standardiseerida vajalikul määral. Probleeme tekitab Eesti puhul kriitilise massi väiksus, kasutajaid on vähe ja seetõttu on tehnoloogilised uuendused kulukad. Samas ei ole see ka teistes riikides odav olnud. Süstemaatilise lähenemise korral oleks aga tõenäoliselt võimalik saavutada olulist kasu ning kokkuhoidu.

5. Uued nõudmised haldusorganisatsioonile.

Seoses uudsete tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmisega ning suurema tähelepanu pööramisega kodanikule kui teenuse saajale peab ka haldusorganisatsioon teatud määral muutuma.

• Keskenduda tuleb eelkõige teenusele, mitte organisatsioonilisele/ sektoraalsele struktuurile. Intersektoraalsete teenuste osutamisel on kesksel kohal tehnoloogia kasutamine, sellega seotult ka asutustesisese või –vahelise koostöö küsimus.
• Finantseerimisskeemid vajavad väga põhjalikku läbimõtlemist, et seeläbi oleks võimalik toetada arengut.
• Tehnoloogilised uuendused toovad kasu vaid siis, kui inimeste oskused ja suhtumine seda toetavad. On vajalikud teatud kultuurilised ja mentaliteedi muutused ametnike hulgas, valitsema peab koostööle, avatusele ja kodanikusõbralikule teenindusele orienteeritud mõtteviis. Ka oskuste- ja kompetentsinõuded muutuvad, näiteks tehnoloogia kasutamise oskus, menetlusprotseduuride tundmine laiemalt, mitte ainult üksiku ametniku/asutuse raames. Ühelt poolt on vaja läbi viia koolitusi, teiselt poolt arendada mitteformaalsemat kultuurilist poolt.
• Tehnoloogia rakendamine nõuab tugevat ja teadlikku koordineerimist, et vältida kaost ja mitteühilduvaid süsteeme. IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) juhtimine on strateegilise tähtsusega, sellele tuleb anda mõjuavaldav staatus. Tuleb välja arendada ühtne ristakasutatav registrite süsteem (X-tee).

6.Probleemid ja ohud kavandatavate muudatuste puhul.

• Poliitilise poole ebaprofessionaalsus. Lähenemine ei ole piisavalt paindlik. Õigusaktide vahel on mitmeid vastuolusid.
• Võimalik tekkiv (eelarvamuslik) vastuseis poliitikute, ametnike või kodanike poolt.
• Puudulik oskus infotehnoloogia kasutamiseks, eriti kohalike omavalitsuste tasandil.
• Andmekaitse problemaatika. Innovatiivne eufooria võib asenduda usaldamatusega võimalike tagasilöökide ilmnemisel. Selle vältimiseks tuleb ideid kriitiliselt hinnata. Ei tohi unustada ära olulisi huvisid. Inimeste jaoks on turvalisus suurim mure innovaatiliste lahendustega seoses. Oht ei ole tehnoloogias endas, vaid tehnoloogia ja andmete kasutamises. Uus tehnoloogia on paratamatult teatud mõttes riski allikas. Kui kasutamisoskus on puudulik, võib ka ebateadlikult kellelegi kahju tekitada.
• Maapiirkondade mahajäämus. Paljudes kohtades puudub siiski internetiühendus, mistõttu valitseb informatsiooniline ebavõrdsus. Sellise lõhe olemasolu tuleb teadvustada, sellega arvestada ning püüda lõhet tasandada.
• Võimalike teenustasude osas tuleb leida optimaalsed tingimused.
• Riik peab vastutama info õigsuse eest ja hoolitsema, et ühiskond temast õigesti aru saaks. Siin võivad tekkida õiguslikud probleemid. (nt. Milline info on aktuaalne?). Tuleb määratleda, millises ulatuses peab info õigsuse tagama riik, millises ulatuses riigiga suhtlevad eraisikud.
• Tuleb eristada olulist ja mitteolulist infot. Liigne info avalikustamine võib kahjustada tarbetult kodanike huve, halvendada ettevõtluskeskkonda ning saada lõpuks riiklikult ohtlikuks.