Valitsemisest ja heast valitsemisest

Läbi aastakümnete on avaliku haldusesse jõudnud mitmeid uusi lähenemisi ja kontseptsioone. Mitmed nendest uutest suundadest riigi valitsemisel on saanud moevooludeks, mida erinevad riigid on avaliku sektori ja ühiskonna juhtimisel rakendanud. 1990datest pärinevad ´governance´ ja ´good governance´ ehk ´valitsemise´ ja ´hea valitsemise´ kontseptsioonid kuuluvad populaarsete lähenemiste juurde. Valitsemise lähenemine on kui vihmavari, mis koondab enda alla erinevaid lahendusi ühiskondlike küsimuste lahendamiseks ning mis mõjutab juba täna või tulevikus muudatusi igas poliitikavaldkonnas - eelarve- ja maksupoliitika, innovatsioonipoliitika, transiidipoliitika, sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika jne.

‚Valitsemise’ ideaalid lähtuvad erasektori ja mittetulundussektori võimest pakkuda alternatiive riigikesksele valitsemisele ning uskumusest, et konkurents, valikuvabadus ning partnerlus ja koostöö valitsuse, ettevõtjate ja vabaühenduste vahel toovad soovitud muutused ühiskonna juhtimisse.

‚Valitsemine’ on toonud paljusid erasektori tööpõhimõtteid ja juhtimisprintsiipe avalikku sektorisse. ‚Valitsemise’ lähenemise alla mahuvad riigi ülesannete andmine era- või mittetulundussektorile, riigi rahakasutuse tõhusus, nn uus haldusjuhtimine (new public management) – sh. tulemusjuhtimine (tulemuspalk), kliendikesksus, töösoorituse ja tulemuste mõõtmine ning hindamine jne. Lisaks toob valitsemise lähenemine avalikku sektorisse ja avalikku teenistusse suurema avatuse, läbipaistvuse ja selgepiirilisema vastutuse. Seega kadumas on selged erinevused ja piirid avaliku-, era- ja kolmanda sektori vahel, erinevat vormi partnerlussuhted tihenevad ning tekivad erinevad poliitikavõrgustikud. Valitsemise all räägitakse palju ka globaliseerumise ja rahvusvaheliste organisatsioonide -  kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja ühendustesse nagu Euroopa Liit, ÜRO, NATO jt - mõjust riigile. Selline rahvusvaheline sõltuvus tekitab tahestahtmata küsimuse, palju tänased valitsused Euroopas ja sealhulgas Eestis oma riiki juhivad.

Riigi roll valitsemisel on ehk üks peamisi küsimusi ´valitsemise´ lähenemise juures võttes arvesse, et ajalooliselt on valitsus olnud vaieldamatult avalike huvide kandja ning tugev ühiskonnaküsimuste ainuotsustaja. `Valitsemine´ kui erasektori ja mittetulundussektori osakaalu suurendamine viitab aga paratamatult riigi rolli vähenemisele ühiskonna küsimuste otsustamisel ning avalike huvide realiseerimisel. See, kas vähendamine on õige või mitte, on olnud viimastel aastatel kuum teema avaliku halduse teadlaste ja praktikute seas. Nii Prof. Knilli kui ka Prof. Drechsleri ja Prof. Katteli ettekanded viitasid selgelt, et isegi kui riigi osa vähendada, siis nõuab see tegelikkuses tugevamat valitsemist ja valitsust. Varasemast erinevaid kompetentse. Prof. Knill järeldas selgelt, et ei ole põhjuseid, miks riigi rolli peaks nii oluliselt vähendama ning et riik jääb täitma olulist rolli. Nii Prof. Drechsler kui ka Prof. Kattel viitasid oma ettekandes selgelt üha kasvavamale tõestusmaterjalile, et ‚valitsemise’ lähenemise rakendamisel eriti siirderiikides nagu Eesti on mitmeid ohte. Prof. Drechsler rõhutas oma ettekandes just nn uue haldusjuhtimise läbipõrumist mitmetes riikides ning soovitas hea valitsemise saavutamiseks just ennekõike haldussuutlikkuse suurendamist.

´Hea valitsemine´ on üks osa ‚valitsemise’ lähenemisest. ‚Hea valitsemise’ loomise taga on mitmed rahvusvahelist doonorabi pakkuvad organisatsioonid, kontseptsiooni on kasutanud ja levitanud alates 1990date algusest peamiselt Maailmapank, Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Majandusliku Arengu ja Koostöö Organisatsioon (OECD). “Hea valitsemine” viidi sisse nende organisatsioonide poolt selleks, et abisaavad valitsused suudaksid demokraatlikult ja selgeid reegleid omades arenguabi hallata. Seejuures eeldati, et “hea valitsemine” toob kaasa uue, lääneriikide mõistes demokraatliku poliitika ning aitab valitsusasutusi sisemiselt restruktureerida nii arengu- kui siirderiikides. Rahvusvahelised doonorabi pakkuvate organisatsioonide jaoks on hea valitsemine seotud peamiselt järgmiste põhimõtetega: õigusriiklus, avaliku sektori aruandekohustus avalikkuse ees, läbipaistvus otsuste tegemisel ja avalikkuse informeerimisel, tõhusus, tuginemine osalusdemokraatiale ja orienteeritus konsensusele, avalikkuse teenindamine mõistliku aja jooksul, võrdne kohtlemine ja kaasatus (vt Maailmapanga, ÜRO, IMF, OECD kodulehekülgi). Kolm kõige tihedamini mainitud ‚hea valitsemise’ põhimõtet on seejuures avaliku sektori aruandekohustus avalikkuse ees, läbipaistvus ja tõhusus. Siiski, mitmed hea valitsemise uurijad nagu ka Prof. Doornbos oma ettekandes, on viidanud, et ´hea valitsemine´ on tänaseks saanud samasuguseks osaks meie sõnavaras nagu demokraatia, rahu, õiglus ja mitmed teised kontseptsioonid, mis viitavad ühistele väärtustele. ‚Hea valitsemine’ kui kontseptsioon ei sisalda täna ega tulevikus erilist kindlat tähendust ja on peamiselt poliitikas kasutatav metafoor, millele poogitakse juurde erinevaid tähendusi.