Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse ja elanike tervise kaitse tagamine eeldab läbimõeldud ja selgete eesmärkidega tervishoiupoliitikat. Selle ühe osana on tähtis ka riigi ravimipoliitika, kuivõrd ravimikulud moodustavad enam kui viiendiku tervishoiu kogukuludest. Ravimipoliitikast sõltub, kui kättesaadavad on ravimid inimestele ja kas ravimeid tarvitatakse mõistlikult. Nende eesmärkide tagamisel on oluline roll apteekidel, mis tagavad ravimitele juurdepääsu. Samuti nõustavad apteekrid (proviisorid ja farmatseudid) patsiente ravimite õige kasutamise osas. Mitmed riigid on apteekreid kaasanud ka muude patsiendi eest hoolitsemise tegevustesse: ennetustegevus, tervisealane nõustamine, ravisoostumuse tagamine, krooniliste haigete jälgimine. Teaduskirjanduses ja riikide praktikas on välja kujunenud nn farmatseutilise hoole kontseptsioon, mille keskmes on patsient ja tema vajadused ning eesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi parandamine.

Käesoleva analüüsi eesmärk on leida võimalusi apteegiteenuse arendamiseks ja paremaks esmatasandiga integreerimiseks. Analüüsiaruandes on käsitletud ravimipoliitika ja apteekide tähtsust tervishoiu jätkusuutlikkuse tagamisel ning apteegiteenuse praegust rolli esmatasandil. Samuti hõlmab töö väliskirjandust ja rahvusvahelist kogemust apteegiteenuse arengutest. Analüüsi ühe tulemusena esitati erinevad apteegiteenuse arendamise võimalused näitlike stsenaariumitena ning toodi välja valdkondliku arengu eeldused.

Analüüsi peamiseks järelduseks on, et apteegiteenust on võimalik senisest paremini esmatasandi ja tervishoiusüsteemiga integreerida. Tähelepanu vajab apteegiteenuse arendamine koos- ja kõrvaltoimete ärahoidmisel ja tuvastamisel ning patsientide ravisoostumuse tagamisel. Samuti on apteekide rolli võimalik täpsustada patsientide esmase nõustamise ja suunamise pakkumise osas ning ka hetkel apteekides pakutavaid lisateenuseid saaks võimaldada paremas kooskõlas teiste tervishoiuteenustega. Edukas integreerimine võib suurendada tervishoiusüsteemi kuluefektiivsust ning mõjuda positiivselt elanike tervisele (sh vähendada koos- ja kõrvaltoimeid, parandada ravisoostumust, suurendada elanikkonna terviseteadlikkust).

Nimetatud arendusi ja apteegiteenuse kvaliteedi kasvu toetaks patsiendi ravimi- ja terviseinfo süsteemne kasutamine apteegis ning apteegi ja perearstimeeskonna vahelise info liikumise parandamine. Samuti eeldab farmatseutilise hoole printsiipide rakendamine apteekritele asjakohast õpet ja täiendkoolitust ning kvaliteedi tagamise meetmete loomist.

Kõiki arenguid saavad toetada erinevad apteekrite ja perearstide, pereõdede ning esmatasandi koostööd soodustavad organisatoorsed vormid, mis võimaldaksid apteegiteenuse arenemist patsiendikeskselt ning kooskõlas kogu ravimi- ja tervishoiupoliitikaga. Patsiendi ravi peab farmatseutilise hoole teooriast lähtuvalt olema suunatud elukvaliteedi suurendmisele. Samuti on oluline raviprotsessi järjepidevus ja patsiendi tervishoiusüsteemis liikumise koordineeritus.

Käesolev töö pakub analüütilist sisendit valdkondlikku poliitikakujundamise protsessi ja diskussiooni. Seejuures ei hõlma analüüs kogu esmatasandi ülesehitust ning jätkusuutlikkuse suurendamise võimalusi, vaid keskendub peamiselt apteegiteenusele ning vaatleb seda laiemas ravimi- ja tervishoiupoliitika kontekstis. Nii apteegiteenuse kui ka esmatasandi korraldus ning ravimipoliitika regulatsioonid vajavad edasist analüütilist käsitlust, et toetada poliitikakujundamise protsessi eri lahendusvariantidega tervishoiusüsteemi eesmärkide saavutamisel ja elanikkonna tervise hoidmisel.