Praxis analüüsis Eesti Puuetega Inimeste Koja algatatud projekti „ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise edendamiseks, kaitsmiseks ja järelevalveks sõltumatu mehhanismi loomise ettevalmistamine ja selle toimimise tagamine“ raames konventsiooni artikli 33 lõikes 2 nimetatud järelevalve mehhanismi(de) määramise või loomise võimalusi ning järelevalvet teostava üksuse võimalikke funktsioone.

Konsultatsioonipaberi keskne järeldus oli, et seni kuni Eestis puuduvad üksused, mis vastaks täielikult sõltumatult inimõiguste kaitsega tegelevalt organisatsioonilt oodatavaile printsiipidele ehk Pariisi põhimõtteile, on puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise järelevalveks loodavad alternatiivsed mehhanismid käsitletavad ilmselt ebapiisavatena ja seega ajutistena. Eeldades, et sellis(t)e institutsiooni(de) loomine või olemasoleva(te) kohandamine Pariisi printsiipidele täielikult vastavaks on pikaajaline protsess, võib konventsiooni rakendamise järelevalveks alternatiivse mehhanismi loomise või määramisega viivitamine kuni Pariisi põhimõtteile täielikult vastava üksuse tegutsema hakkamiseni olla samas käsitletav konventsiooni ratifitseerimisega võetud kohustustega vastuolus olevaiks. Seega – kui ühelt poolt on Eesti Puuetega Inimeste Koja juurde järelevalvetegevuste koordineerimiseks kavandatud komisjoni ellukutsumine tervitatav, on teisalt ootuspärane, et samaaegselt astutaks Eestis samme konventsioonis seatud ootustele täielikult vastava järelevalveorgani loomiseks.