2000ndate esimesel kümnendil on mitmed Euroopa Liidu ja OECD riigid kohendanud jõuliselt tervisekaoga inimestele suunatud hüvitiseskeeme. Asendussissetulekut tagavad skeemid on reformidejärgselt asendatud senisest rangemate kvalifitseerumistingimustega, samas on oluliselt lihtsustatud ligipääsu tööturuteenustele ja teistele tööalase rehabilitatsiooni meetmetele. Reformide põhjuseks on ühelt poolt olnud kasvav koormus riikide sotsiaalkindlustuseelarvetele, teisalt aga vajadus tegeleda senise korraldusega kaasnenud negatiivsed mõjuga, näiteks pensionieelikute varase tööturult lahkumise ja tööealiste inimeste hüvitisesõltuvusega ning tervisekaoga inimeste sotsiaalse marginaliseeritusega – ka osalise töökoormusega inimene on ühiskonnaga paremini integreeritud kui mittetöötav hüvitistest elatuv isik.

Ka Eesti töövõimetuse riski maandavate meetmete süsteemi on jõuliselt kritiseeritud, esile on tõstetud hoogsalt kasvavat rahalist koormust pensionikindlustuse eelarvele, killustatud korraldust töövõimekaoga inimeste abistamisel ning hüvitiste võimaldamise aegunud aluseid. Vabariigi Valitsus andis 5. aprillil 2012  Sotsiaalministeeriumile volituse töötada välja töövõimetuskindlustuse seadus, mille eesmärk on tuua  inimesed, kes on tööturult tööõnnetuse, kutsehaiguse, ajutise või pikaajalise töövõimetuse tagajärjel  eemale jäänud, võimalikult kiiresti tööturule, motiveerida tööandjaid muuta töökeskkonda paremaks  ning ennetada tööõnnetuste ja kutsehaiguste teket.

Praxise meeskonna koostatud analüüsiaruanne on üks sisendeist, mille Sotsiaalministeerium tellis uue töövõimetuskindlustuse süsteemi aluste väljatöötamiseks. Siinsete töövõimetuse riski maandavate meetmete kirjeldamise ja selle õigusliku konteksti avamise kõrval annab aruanne ülevaate viies Euroopa Liidu riigis – Rootsis, Ühendkuningriigis, Hollandis, Soomes, Saksamaal – eksisteerivaist töövõimetuskindlustuse süsteemidest, eelkõige süsteemide nendest osadest, mis puudutavad töövõime hindamist, asendussissetulekute võimaldamist ning rehabilitatsiooni korraldust.

Riikide süsteeme analüüsiti võrdlevalt eesmärgiga tuvastada praktika, mida saaks rakendada Eestis kasutusel oleva meetmete süsteemi kitsaskohtade lahendamisel. Võrdlusanalüüsi tulemusel anti soovitused poliitikakujundajaile töövõimetuskindlustuse süsteemi uuendamiseks.