Sotsiaalne tõrjutus on aktuaalne teema nii akadeemilises kirjanduses kui ka poliitikakujundajate päevakorras. Kõige tüüpilisemalt seostatakse seda ebapiisavate võimalustega osaleda sotsiaalses elus, nõrgas sotsiaalses sidususes ja võimu puudumises.

Sotsiaalse tõrjutuse põhjuseid võib olla palju ning enamasti esineb üheaegselt mitu tõrjutust soodustavat tegurit: näiteks majandusraskused üksikvanematel, (piiratud) töövõimetus puudega inimesel, vaesuses elavad lapsed, mahajäänud piirkondades elamine vanemaealistel, eesti keele mitteoskamine vene noortel jne. Tulevikugrupi raportis vaadeldakse, millised trendid mõjutavad tõrjutud ja haavatavate gruppide kaasamist vabaühenduste poolt, samuti pakutakse välja tegustemissoovitused ja tööriistad, mis aitaksid nende gruppide kaasamist paremini planeerida.

https://www.youtube.com/watch?v=pVqzkX5xBLM&t=15s

“Sotsiaalne tõrjutus on olukord, kus sotsiaalne sidusus ehk indiviidi ja ühiskonna vahelised sidemed on katkenud ja inimene ei saa ühiskonna majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises ja kultuurilises elus osaleda.” – Eesti Statistikaamet

Näiteks märgitakse tegutsemissoovitustena, et ühendus peaks hindama, kas ta suudab pakkuda tõrjututega tegelemisel järjepidevat tuge, kontakti ja teenust, kuivõrd ajutine ja projektipõhine tegevus võib niigi haprat usaldust abistajate ja abivajajate vahel hoopis lõhkuda. Samuti on tõrjututega tegelemisel äärmiselt oluline suhtlusstiilil, millega suheldakse. Nimelt on tähtis vältida sildistamist, olla professionaalne ja hoida vajadusel anonüümsust.

Tõrjutusest välja murdmine on enamasti raske ja pikaajaline protsess. Üheks võimaluseks, mida ühendused soovitavad, on otsida võimalusi, kuidas panna tõrjutud gruppide liikmeid tundma oma osaluse tähtsust (nt mentorlusprogrammide ja vastutuse jagamise teel).