Kuigi üliõpilastel on Eestis alates 2013. aasta sügisest võimalik taotleda vajaduspõhist õppetoetust, ei ole osa taotlusõiguslikest õppuritest seda mingil põhjusel seni teinud. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangute järgi oleks 2013/2014. õppeaastal pidanud toetust saama üle 30% kõigist samal õppeaastal sisseastunud tudengitest. Tegelikult oli toetust saanute osakaal planeeritust oluliselt väiksem – kokku sai vajaduspõhist toetust ca 15% vastuvõetud üliõpilastest, toetust taotles 27% üliõpilastest. Antud analüüsitöö eesmärk on selgitada välja sellise olukorra võimalikke põhjuseid.
Selgus, et toetuse taotlemisel ja selle taotlemata jätmisel mängivad olulist rolli üliõpilaste eelarvamused ja hoiakud – paljud enese hinnangul kehva majandusliku olukorraga üliõpilased on jätnud õppetoetuse taotlemata, kuna arvavad, et nad ei saaks seda ja neil poleks sellele õigust. Taoliste arvamuste taga võib näha kolme peamist põhjustajat:
- Eelarvamusi ja hoiakuid tekitab ühest küljest kindlasti vähene teadlikkus vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise ja saamise tingimustest. Kuigi valdav osa uuringus osalejatest pidas oma teadmisi pigem heaks, on levinud siiski hulgaliselt väärarusaamu ja valearvamusi. Kuna toetuse taotlemise tingimused on lühikese aja jooksul ka mitmel korral muutunud, on arusaadav, et kõik üliõpilased pole jõudnud ennast viimaste arengutega kurssi viia. Siiski on tähelepanuväärne, et lausa veerand enese hinnangul kehva majandusliku olukorraga üliõpilast nimetas vähest infot just üheks peamiseks põhjuseks, miks nad vajaduspõhist õppetoetust seni taotlenud pole.
- Teisalt mõjutavad eelarvamusi ja hoiakuid kindlasti ka üliõpilaste subjektiivsed hinnangud iseenda ja koolikaaslaste majanduslikule olukorrale – missugusena tunnetatakse enda rahalisi vajadusi teistega võrreldes. Rohkem on neid üliõpilasi, kelle hinnangul paljud nende koolis vajavad õppetoetust, kui neid, kes leiavad, et neil endil on teistega võrreldes suurem õigus toetusele. Lisaks näitas uuring, et ühesuguse sissetulekuga (näiteks kuni 300€ kuus) hulgas on nii üliõpilasi, kes peavad oma majanduslikku olukorda heaks, kui ka neid, kes peavad seda pigem kehvaks. Kui üliõpilasele tundub, et tema sissetulekud pole nii kehvad, kui mõnel teisel paistab olevat, võib ka toetus jääda taotlemata, kuigi tingimuste alusel võiks selleks igati õigus olla.
- Kolmandaks süvendavad eelarvamusi ja hoiakuid ka praegused vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise tingimused, mida suurem osa vastanutest õiglaseks ei pea, leides, et toetus ei jõua nendeni, kes seda tegelikult vajavad. Paljud üliõpilased teadsid rääkida juhtumeid, kus toetust oli saanud keegi, kelle tegelikud sissetulekud pole olnud nii väikesed, kui ametlikult paistavad (näiteks vanematel varjatud sissetulekud välismaal töötamisest või ettevõtjana miinimumsissetuleku näitamisest) ja teisalt teati, et toetusest on ilma jäänud neid, kelle tegelikud sissetulekud on just madalamad, kui ametlikud andmed näitavad (näiteks vanemad ei toeta rahaliselt, sh juhud, kus üliõpilane pole üht bioloogilist vanemat kunagi kohanudki, kuigi tema sissetulekud lähevad toetuse määramisel ikka arvesse). Nähes, et abivajaja niikuinii toetust ei saa, võib ka mõnel tingimustele vastaval üliõpilasel jääda toetus taotlemata, kuna eeldatakse sama tulemust ka enda taotlusele.
Selleks, et vajaduspõhine õppetoetus jõuaks nendeni, kes toetuse taotlemise tingimustele vastavad, tulekski edaspidises teavitustöös rohkem keskenduda üliõpilaste eelarvamuste ja hoiakute muutmisele. See tähendab, et rohkem tuleb suunata infot üliõpilaste lähedalseisvate ja usaldusväärsete allikate kaudu (kõrgkoolide töötajad, tuutorid, mentorid, üliõpilasesindajad ja teised nö vahetuid infoallikaid). Seejuures on oluline, et kõik üliõpilased jõuaksid eesti.ee portaali ja teeksid seal need lihtsad paar klikki, et teada saada, kas nad saaksid toetust või ei, selle asemel, et eeldada, et nad ei saaks.
Teine edaspidi oluline samm on kindlasti välja selgitada, kuivõrd suured on erinevused üliõpilaste perekonna ametlike sissetulekute (mille alusel hetkel toetusi määratakse) ja üliõpilase tegeliku majandusliku olukorra vahel (sh kuivõrd perekonnal on varjatud sissetulekuid või rahalisi vahendeid, mis tegelikkuses üliõpilaseni ei jõua). Vajadusel tuleb seejärel tegeleda küsimusega, kas ja kuidas toetuse määramisel üliõpilase tegelikke vajadusi paremini arvesse võtta.