Patsientide jaoks sõltub ravimi kättesaadavus suuresti sellest, kas ravim on soodusravimite nimekirjas ehk kas ravikindlustus hüvitab osa ravimi kulust. Seega on ravimite soodusnimekirja lisamise protsessi puhul tegemist ravimite kättesaadavuse tagamise jaoks olulise toiminguga, mille eesmärgistatus, läbipaistvus ja protsessi kestus mõjutavad reaalselt ravimite kättesaadavust.

Uuringu eesmärk oli analüüsida, kas ravimite soodusnimekirja lisamisega seotud protsess on praegusel kujul eesmärgistatud ja vastab erinevate osapoolte vajadustele. Selleks koostati ülevaade ravimipoliitika huvigruppide vajadustest ja omavahelistest seostest ning hinnati osapoolte intervjuude alusel senist protsessi. Ravimite soodusnimekirja lisamise protsessi analüüs hõlmas selle etappide lõikes regulatsiooni ja praktika kirjeldust ning intervjueeritute hinnanguid. Lisaks anti lühike ülevaade rahvusvahelisest kogemusest ja tulevikutrendidest.

Uuringu peamisteks järeldusteks on, et ravimite soodusnimekirja lisamise protsessi saab parandada nii läbipaistvuse, osapoolte kaasamise kui ka protsessi sujuvuse osas. Samuti ei ole selgelt eristatav ravimite jagunemine ravimite soodusnimekirja ja tervishoiuteenuste loetelu täiendamise protsesside vahel.

Uuringu kõik järeldused teesidena:

  • ravimite soodustamise protsessile ei ole poliitikatasandil ühest eesmärki seatud;
  • taotlused ravimi soodusravimite loetelusse kandmiseks on varieeruva kvaliteediga ning puudub ametlik konsulteerimise võimalus enne taotluse esitamist;
  • Ravimiameti ja Haigekassa võimekus farmakoökonoomilise hindamise tegemisel sõltub asutuste jooksvatest rahalistest ja ajalistest võimalustest ning ekspertide kaasamisel sellesse protsessi etappi puudub ühtne reeglistik.
  • ravimikomisjoni koosolekuks ettevalmistamisel puuduvad liikmesorganisatsioonidel kindlad reeglistikud või protseduurid ning koosolekuks ettevalmistamise põhjalikkus varieerub;
  • ravimikomisjoni ja kaasamisprotsessi praegune korraldus võib tekitada olukorra, et ravimite sobivust soodusravimite loetelusse ei ole võimalik piisava põhjalikkusega kaaluda;
  • ravimite soodustamise otsustus kriteeriumite arv on suur, kuid need ei käsitle tervishoiu- ja ravimipoliitikat laiemalt;
  • ravimikomisjonis võetakse arvesse erinevate ravimikomisjoni liikmete arvamusi, kuid otsuste tegemisel on eelisseisus põhjalikult ettevalmistatud arvamused;
  • ravimikomisjoni liikmetel puudub ülevaade pärast ravimikomisjoni koosolekut toimuvast protsessi osast ja tervikpilt ravimikomisjoni töö tulemustest;
  • ravimite soodustamise protsess tervikuna ei võimalda arvestada piisavalt põhjalikult erialaspetsialistide arvamust;
  • ravimite soodusnimekirja lisamise protsess ja tervishoiuteenuste loetelu täiendamise protsess on eraldiseisvad, kuigi mõlemas loetelus sisaldub ravimeid;
  • varasemad uuringud ravimipoliitika valdkonnas on puudutanud ravimivaldkonna erinevaid osasid, kuid vähe on uuringuid, mis vaataksid ravimipoliitikat tervikuna ning kooskõlas üldise tervishoiupoliitikaga;
  • erinevad tulevikuarengud muudavad ravimite soodustamise otsuseid aja jooksul keerulisemaks.

Protsessi parandamine eeldab ühelt poolt riigi selgete ravimipoliitiliste eesmärkide seadmist ning teisalt tegelemist konkreetse protsessi tehniliste ja protseduuriliste aspektide arendamisega.

 

Vaata ka

Sotsiaalministeerium. Analüüs soodusravimite hinnamuutuste kohta 2004-2014.

Ravimite hüvitamise korraldus. Riigikontroll. Kontrolliaruanne. 2012.