Muutustega kõrghariduses ja kõrgkoolides on teisenenud ka üliõpilaste tagasiside roll. Kõrghariduse massistumise, õppijakeskse lähenemise ja teiste arengute taustal on tõusnud muuhulgas üliõpilaste ootused kõrgharidusele ning üha rohkem pööratakse tähelepanu erinevate osapoolte jagatud vastutusele õppeprotsessis. Selle kõige juures on üliõpilaste tagasisidest õppejõududele ja õppeainetele saanud kõrghariduse kvaliteedikindlustamise tähtis osa, millega arvestamist peetakse oluliseks kõrgkooli erinevate tasandite otsustusprotsessides.

Üliõpilaste rahulolu õpetamise kvaliteediga ning sellega arvestamine õppekavade arendamisel on üheks oluliseks kriteeriumiks ka uues institutsionaalse akrediteerimise korras Eestis. Kuigi on teada, et Eesti kõrgkoolid tudengite tagasisidet koguvad, on siiani puudunud terviklik ülevaade, kuidas seda küsitakse ning õpetamise kvaliteedi suurendamisel arvestatakse. Selle puuduse leevendamiseks kaardistas Praxis dokumendianalüüsi põhjal kõrgkoolide tagasiside korrad, võttes peamiseks eeskujuks ja aluseks aluseks ühe hea skeemi üliõpilaste tagasiside tsüklist, mis pärit inglaste John Brennan’i ja Ruth Williams’i koostatud üliõpilaste tagasiside kogumise käsiraamatust:

Allikas: Brennan, J., Williams, R., 2004. Collecting and using student feedback. A guide to good practice. Centre for Higher Education Research & Information.

Kõikide kõrgkoolide tagasisidesüsteemide kaardistuse kõrval vaadeldi lähemalt ka kolme valitud ülikooli – Tartu Ülikooli, Estonian Business School’i ning Tallinna Tehnikakõrgkooli – tagasiside küsimise ja arvestamise protsessi, tuues esile häid praktikaid ning olulisemaid õppetunde tagasisidesüsteemide loomis- ja arendustegevustes, samuti erinevate osapoolte rahulolu tagasisidesüsteemidega. Selleks intervjueeriti nimetatud koolide kvaliteedispetsialiste, õppejõude ning üliõpilasi.

Analüüsi tulemusena kerkis esile üheksa peamist soovitust Eesti kõrgkoolidele, mida hea tagasisidesüsteemi loomisel ja arendamisel silmas tuleks pidada:

  1. Tagasiside küsimustik peab olema optimaalse pikkusega ja konkreetne. Küsida tuleb ainult seda, mis nii tagasiside andjal kui ka saajal aitab reflekteerida õppimise ja õpetamise protsessi ning mida on hiljem võimalik ka parendustegevusteks kasutada.
  2. Tagasiside andmine võib olla teatud määral kohustuslik, kui samas anda üliõpilastel valida, millistele õppeainetele tagasisidet soovitakse anda ning seada minimaalne hinnatavate õppeainete arv.
  3. Tuleb tõsta nii üliõpilaste kui õppejõudude teadlikkust tagasiside rollist, vajalikkusest, andmisest ning kasutamisest. Õppejõud ise peavad üliõpilastele selgitama tagasiside tähtsust nende õpetamis- ja õppetegevuses.
  4. Kirjaliku tagasiside kogumise kõrval peavad õppejõud rohkem pakkuma ka suulise tagasiside võimalusi (näiteks vestlusringidena aine alguses ja lõpus), see aitab muuhulgas kasvatada üliõpilaste tagasiside andmise harjumust.
  5. Antud tagasiside peamised tulemused peavad olema üliõpilastele avalikud, see suurendab muuhulgas nende huvi tagasisidet anda, sest näevad ka selle tulemusi.
  6. Tagasiside tulemused tuleb esitada lihtsalt ja visuaalselt, et erinevatel osapooltel oleks võimalik üheselt ja selgelt tulemustest aru saada ja neid tõlgendada. Tulemuste esitamine peab seejuures olema ka piisavalt atraktiivne, et motiveeriks inimesi nendega tutvuma.
  7. Tuleb vähendada õppejõudude hirme, selgitades, kuidas üliõpilaste tagasisidet kasutada plaanitakse. Õppejõude ei tohi tagasiside põhjal nö häbiposti panna, vaid kasutada tagasisidet sisendina arenguvestlustel ning töökogemuse reflekteerimisel.
  8. Negatiivse tagasiside kõrval tuleb pöörata oluliselt rohkem tähelepanu ka positiivsele tagasisidele ning kiita ja esile tõsta häid tulemusi.
  9. Tuleb tagada, et ka kõikidele üliõpilastele oleks selge ja nähtav, kuidas tagasisidet on kõrgkooli otsustusprotsessides kasutatud ja arvestatud.