Vabariigi Valitsus algatas 2012. aasta aprillis tervisekaost tuleneva töövõimekao riski maandavate meetmete süsteemi reformi. Vastavalt 2014. aasta detsembris vastu võetud töövõimetoetuse seaduse eelnõule soovitakse reformiga „pakkuda tervisekahjustusega inimestele kompleksselt abi ja toetust tööturul osalemiseks, arvestades iga inimese individuaalseid vajadusi ja barjääre.“

Tööga seotud töövõime languse ennetamise ja töövõime kaoga inimeste tööturul osalemise poliitika arendamiseks tellis Sotsiaalministeerium uuringu, mis käsitleb töövõimekao hüvitamist ning töövõimekaoga inimeste tööle jäämise ja tööle naasmise toetamist Eestis, sealhulgas tuues välja Eesti kehtiva süsteemi tugevused ja kitsaskohad, ning analüüsida süsteemi mõjusid ühiskonnale.

Töövõimetuse hüvitamise süsteem on üks osa töö- ja sotsiaalpoliitikast. Uuringus keskendutakse töövõime toetamise poliitika ühele osale, hõlmates ühelt poolt osa töötervishoiu ja tööohutuse poliitikast ning teisalt osa laiemast töösuhete, tööturu- ning sotsiaalkaitse poliitikast.

Tööst põhjustatud terviseprobleeme ennetav ja töövõimekaoga inimeste tööle jäämist ja naasmist toetav poliitika

TÕKS

Uuringu peamised järeldused on:

  • Hüvitamise süsteemi keskseimateks komponentideks Eestis on haigushüvitis ning hetkel veel töövõimetuspension, mis asendub 2021. aastaks töövõimetoetusega. Tööst põhjustatud vigastuste või tervisekahjustuste tagajärjel tekkinud töövõimekao hüvitamisel on mõned erandid (nt tööandja väiksem vastutus, töötaja heldem hüvitis), kuid hüvitamine on korraldatud ühest süsteemist nn tavajuhtumitega. Töö autorite hinnangul on pigem põhjendatud jätkata ühtse süsteemiga, kust hüvitatakse kõikide vigastuste ja terviseprobleemide tagajärjel tekkinud töövõimekao juhtumeid, sealhulgas tööst põhjustatud vigastuse või tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud töövõimekao juhtumeid.
  • Tööõnnetustest ja kutsehaigustest põhjustatud töövõimetuse hüvitamise õigusselgus ja õigus-kindlus vajab parendamist.
  • Eesti süsteemis ei sõltu tööandjate sissemaksed töökeskkonna riskitasemest. Teiste riikide kogemus näitab, et hüvitamise süsteem saab premeerida tööandjaid, kes on taganud tervist hoidva töökeskkonna, väiksemate kuludega, kuid ka heidutada tööandjaid, kes jätavad töökeskkonna hooletusse, suuremate kuludega. Selliste majanduslike stiimulitega on võimalik tööandjaid motiveerida töökeskkonda parandama ja ühiskonnale kulukaid tööõnnetusi ennetama. Kuna selline meede asendab praegused ühetaolised maksed tööandjate lõikes erinevate maksetega, siis kogukulu ühiskonnale ei tohiks muutuda, kuid ohtlikumate ettevõtete koormus suureneb. Sellise meetme juurutamisel Eesti töövõimetuse hüvitamise süsteemi on kaudsetel optimistlikel hinnangutel võimalik vähendada tööõnnetusi ligi 10%, ehk u 500-1000 õnnetuse võrra aastas.
  • Töö autorid leiavad, et tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamiseks on vajalik töötervishoiu- ja tööohutuspoliitika meetmete tervikanalüüs, et leida Eestile sobivaim meetmestik
  • Eesti töövõimekao hüvitamise süsteemis hüvitise maksmise tingimused ei motiveeri tööandjaid sobivat tööd pakkuma ja töötajaid varakult tööle naasma. Hüvitamise kujundamisel peaks lähtuma põhimõttest, et töötamine on alati kasulikum kui mitteaktiivsus.
  • Töö autorite hinnangul ei peaks solidaarsest sotsiaalkaitsesüsteemist hüvitama tööst põhjustatud vigastustega ja haigestumistega kaasnevat töövõimekadu heldemalt tavahaigestumisest tingitud töövõimekaost. Autorite hinnangul tuleks süsteemi muuta selliselt, et tööandja kannaks tööõnnetusest ja kutsehaigusest tingitud töövõimeka hüvitamisel vähemalt samaväärset kulu kui tavajuhtumite hüvitamisel.
  • Tööandja vastutusperioodi peamine eesmärk on mõjutada tööandja käitumist – see võib motiveerida tööandjat looma töötajatele sobivad töötingimused tööle jäämiseks ja tööle naasmiseks. Eesti süsteemis on tööandja vastutus küllaltki marginaalne – 5 kalendripäeva, mis võib osutada sellele, et mõju tööandjate käitumisele on vähene. Olukorras, kus tööandjal on arvestatav vastutus töövõimekao hüvitise kulu kandmisel, võib ta olla majanduslikult motiveeritud seda kulu ennetama ja juhtima. Siinses töös soovitatakse kaaluda tööandja vastutusperioodi suurendamist kuni 30. kalendripäevani.
  • Eesti töövõimetuse hüvitamise süsteemis tuleks juurutada lähenemist, kus töövõime languse algusest alates toimub töötaja, tööandja, raviarsti, töötervishoiu teenuse osutaja koostöös töökatkestuse juhtumi juhtimine, et töökatkestus jääks vaid nii pikaks kui on vajalik tervise taastumiseks, ja motiveerides säilinud töövõimet kasutama. Seonduvalt haiguslehte väljastamine peaks juba töökatkestuse alguses töötajat ja tööandjat informeerima töötaja töövõimest ja sobivatel tingimustel töötamisest.