Töötuskindlustus on uus sotsiaalkindlustusliik Eesti sotsiaalkaitse süsteemis, mis käivitus 2002. aastal. Töötuskindlustuse ülesanne on kindlustada inimesele töötuse ajal majanduslikuks toimetulekuks piisav sissetulek, ent samal ajal peab see toetama ka töötu võimalikult kiiret tööellu naasmist. Kuigi mitmel pool Euroopas oli töötuskindlustus juba sajand tagasi levinud, siis Eesti oli Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest viimane, kes töötuskindlustussüsteemi rakendas. Uuringu käigus valminud raamat
- annab ülevaate töötuskindlustuse rollist sotsiaalse kaitse ja tööpoliitikas,
- analüüsib Eesti töötuskindlustuse põhiprintsiipe ja rahvusvaheliste õigusnormide mõju selle kujunemisele,
- võrdleb Eesti töötuskindlustushüvitisi teiste Euroopa riikide sarnaste hüvitistega,
- analüüsib töötuskindlustussüsteemi käivitumise kogemusi ja lahendamist vajavaid küsimusi.
Eesti töötuskindlustussüsteem tasakaalustab kenasti ühest küljest sotsiaalse kaitse ja teisalt tööpoliitika eesmärke. Töötuskindlustushüvitis tagab võrreldes muude sotsiaalkindlustushüvitistega suhteliselt hea sotsiaalse kaitse ning vastab sealjuures ka Euroopa sotsiaalkindlustuse miinimumstandarditele ja on kooskõlas ELi õigusnormidega. Samas on aga hüvitise määr piisavalt mõõdukas, et soodustada ka madalama palga eest tööellu tagasi pöördumist ja hüvitise maksmisega seotud kriteeriumid sisaldavad samuti otsesemaid tööle tagasipöördumisele suunavaid stiimuleid kui ka sanktsioone.
“Kuigi reservid on töötuskindlustuse stabiilsuse tagamiseks vajalikud, moonutavad liiga suured reservid Töötukassa funktsiooni.”
Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestil üsna tüüpiline töötuskindlustussüsteem, kus hüvitised sõltuvad kindlustatu varasemast palgast ja skeemi finantseeritakse sihtotstarbelisest kindlustusmaksest kogutavatest vahenditest. Samas on Eesti süsteem suhteliselt konservatiivne, kuna kvalifikatsiooniperiood on üsna pikk, hüvitise maksmise periood samal ajal lühike ning hüvitise määr ja kindlustusmaksed on pigem madalad. Samuti sisaldab Eesti süsteem mitmeid tunnuseid, mida teistes riikides kohtab harva. Näiteks on Eestile omapärane, et töötuskindlustushüvitisi finantseeritakse vaid töötajate kindlustusmaksetest.
“Eesti erisusena torkab silma asjaolu, et töötaja töötuskindlustusmakse osa on tööandja maksest kõrgem.”
Töötuskindlustuse kehtestamine ei toonud Eestis vähemalt vahetult kaasa kardetud tagajärgi. Töötuskindlustushüvitiste kõrge tase ei viinud kõrgema tööpuuduseni ja ka tööjõuga seotud kaudsete kulutuste mõningane kasv ei vähendanud tööhõivet. Samas sattus süsteemi rakendamine majanduslikult võrdlemisi soodsasse perioodi, kuna tööpuuduse tase oli sellel perioodil languses. Selle tulemusel on kogunenud üsna suured reservid, mis tekitavad küsimusi süsteemi optimaalse tasakaalu kohta. Seega ei ole Eesti töötuskindlustussüsteem lõplikult valmis, kuna tasakaalupunkti saavutamine sotsiaalse kaitse ja tööturu eesmärkide vahel vajab ka edaspidi tähelepanu.
Vaata ka
Aastal 2002 jõustunud Töötuskindlustuse seadus Riigi Teatajas