Riigi ülesanne on igapäevaselt tagada, et teatrikunst on oma mitmekesisuses kättesaadav kõigile soovijatele üle Eesti. Selle nimel toetab kultuuriministeerium etendusasutusi nende omandivormist olenemata – riigilt saavad tegevustoetust 20 teatrit. Ka kultuuripoliitika põhialuste aastani 2020 lõpphindamises toodi esile, et Eesti etenduskunstide maastik on institutsiooniliselt mitmekesine. Nii loodi perioodil 2014–2020 riigi toel mitmeid uusi eraetendusasutusi ning renoveeriti ja loodi uusi teatrihooneid.

Mitmekesise etenduskunstide maastiku ülalpidamine nõuab piisavalt rahalisi vahendeid ning mõistlik on otsida lahendusi, mis võimaldavad säästa raha ning tõsta olemasolevate ressursside kasutamise efektiivsust etenduskunstide mitmekesisust vähendamata. Praegu teadvustatakse mitmeid tegureid, mis tõstavad etenduskunstide valdkonna ülalpidamise kulukust ning nõuavad uusi suuremaid rahalisi investeeringuid. Need tegurid on järgmised:

• hoonete ülalpidamise pidev kallinemine (hoonete ehitusaastaid arvestades),
• investeeringuvajaduse suurenemine ning asutuste ebapiisav finantsiline suutlikkus vajalike remondikulude ja tehnika arenguga seotud investeeringute tegemiseks,
• teatrite kasutatava tehnika üha kiirem uuendamisvajadus:
  • üleminek digitaalsetele lahendustele,
  • valgustuspargi uuendamisvajadus seoses LED-prožektoritele üleminekuga.

Nimetatud tegurid puudutavad muuhulgas ka neid teatreid, millele keskenduti siinses uuringus, lähtuvalt hankedokumentides püstitatud ülesandest. Need on Põhja-Eesti regioonis paiknevad riigi rahastatud kuus teatrit:

• avalik-õiguslik juriidiline isik (Rahvusooper Estonia),
• riigi osalusega sihtasutused (SA Eesti Draamateater, Vene Teater, Eesti Noorsooteater, SA Rakvere Teatrimaja, SA Sakala Teatrimaja).

Eespool toodud tegurite teadvustamine tõstatab paratamatult vajaduse teha selgeks, milliseid muudatusi on võimalik ellu viia teatrite hoonete ja tehnika haldamises, et tõhustada olemasolevate ressursside kasutamist. Üheks selliseks võimalikuks lahenduseks võib pidada ristkasutamist, kuna teatrid ei pruugi kogu oma tehnikat hoida pidevas kasutuses. Samas puudub poliitikakujundajatel (siinse uuringu kontketis eelkõige kultuuriministeeriumil) ülevaade hetkeolukorrast asjakohaste ja tulemuslike sekkumiste läbiviimiseks.

Selleks, et leida säästlikum lahendus Kultuuriministeeriumi haldusala teatrite (Põhja-Eesti regioonis) hoonete ja tehnika haldamise proovikividele ning teisalt saada vajalikke andmeid hetkeolukorrast arusaamiseks ning poliitikasekkumiste planeerimiseks, oli uuringu eesmärk leida piiratud ressursside tingimustes jätkusuutlikum lahendus toimivale mudelile, mis on seotud etenduskunstide maastiku asutuste kinnisvara korrashoiuga, ladude ja töökodade ning eritehnika haldamisega.

• Uuringust selgus, et RKASi mudel võrreldes nn asutuse mudeliga võimaldab jätkusuutlikult toetada teatrite remonttööde teostamist, tagades hoone ja tehnosüsteemide korrashoidu pikas perspektiivis, ning heakorratöid võib tõhustada teenuste sisseostmisel. Teenuste sisseostmine riigihangete kaudu RKASi mudeli puhul ning RKASi haldustöötajate kutsetunnistused tagavad kinnisvara korrashoiu teenuste jooksvat ja pikaajalist kvaliteeti.
• Kultuuriministeeriumil tasub kujundada teatrite kinnisvara korrashoidu lähtudes võimalikust uuest riigi kinnisvarapoliitikast (et riigiasutused saaksid üürida pindu ja osta kinnisvara korrashoiuteenuseid parimalt pakkujalt, mitte tingimustest sõltumata RKASilt). Kui riigi uue kinnisvarapoliitika kujundamine hilineb või lükkub edasi, tuleb viia läbi põhjalik finantsiline teatripõhine analüüsi teatrite hoonete seisu kohta ning rakendada RKASi haldusmudelit juhul, kui Kultuuriministeeriumi eelistus on teatrite hoonete ehitus- ja remonttööde ning investeeringutega seotud iga-aastaste kulude pikaajalise planeerimise võimaldamine, millega saab vähendada teatrite sõltuvust riigieelarve aastasest perspektiivist ehitus- ja remonttööde ning investeeringute planeerimisel ning vältida nn remondivõla tekkimist.
• Teatrite etenduse andmise ruumid ja proovisaalid on pidevas kasutamises ning ruumide rentimist tehakse võimaluse korral, kuid oma teatri vajadused on prioriteetsed. Saalide ja ruumide väljarentimine teatrite vahel on seega üldjoontes ebasüsteemne, kuid leidub ka erandeid. Kuivõrd paljudel erateatritel puuduvad oma lavad, proovisaalid ning laod, on vajalik esmalt analüüsida erateatrite vajadusi ning kaaluda riigi teatrite ja erateatrite omavahelise koostoo süsteemset arendamist. Samuti tasub kaaluda riiklikult toetavate asutuste ruumide erateatritele kättesaadavamaks tegemiseks, valdkondade ülese vabade ruumide jagatud platvormi loomist. Alternatiivina tuleb kaaluda kas erateatrite proovi- ja laoruumide toetusmeetme loomist, erateatrite töökeskuste loomist või täiendava alternatiivina koostöö arendamist õppeasutuste ja eraettevõtetega, et parendada proovisaalide ja laoruumide kättesaadavust erateatritele.
• Kuigi teatrite ladude arv ja suurus varieeruvad, siis on suurem enamik ladudest täis ning teatrid vaevlevad ruumipuuduse käes. Lahendustena võib kaaluda kas Tallinna teatrite ladude ühiskompleksi rajamist või konteinerlahenduste loomist teatritele.
• Eritehnika ei leia teatrites sageli igapäevaselt kasutust, kuid seda ei ole teatrite hinnangul ikkagi võimalik välja rentida ja ristkasutada – eritehnika vajab üldjuhul eriteadmistega inimest, eritehnika on sageli statsionaarne ning seda ei ole lihtne maha võtta. Eritehnika väljarentimisel on teatrite hinnangul ka kõrge riskimarginaal – ei saa olla kindel, millises seisukorras väljarenditud asi tagastatakse. Kui teatritel endil on vaja ajutiselt mingit eritehnikat, siis rendivad nad seda üldjuhul eraturult.
• Teatrite töökodades on kuue vaatlusaluse teatri peale kokku mitmeid ühesuguseid seadmeid/masinaid ning need on teatri töötajatele pidevalt kättesaadavad, kuid neid tööpäeva jooksul pidevalt ei kasutata. Teiste teatritega tehakse koostööd harva ja ettenägematute asjaolude puhul, kuid üldiselt näevad teatrid töökodade ristkasutamisel mitmeid takistusi – 1) prioriteete on keeruline määrata, 2) loominguline protsess on sageli ettemääramatu, 3) töökodade asukoht teatrites teeb ligipääsetavuse keeruliseks, 4) töökorralduse sõltumine üksteisest. Lahendusena võib kaaluda Tallinna teatrite nö kombinaadi loomist, kuhu koondataks teatrite kõik töökojad ja laod. See võimaldaks efektiivsemalt kasutada olemasolevaid töökodade seadmeid/masinaid ning ühiste töökodade puhul on vaja vähem pinda, kui seda on praegu kokku kõikides teatrites.
• Teatrite tugiteenustega seotud töötajad töötavad enamikes teatrites täiskoormusega ning kuigi puuduvad objektiivsed andmed töökodade töötajate töökoormuse hindamiseks, on nad teatrite esindajate sõnul väga hõivatud. Samas ei ole nende inimeste koormus aasta jooksul ühtlane. Võib eeldada, et töökodade koondamisel ühte kesksesse üksusesse tekib tõenäoliselt rahaline sääst töötajate arvu vähendamise kaudu ning laopindade puhul tekib võimalus tööülesandeid optimeerida.
• Mitmed Eesti teatrid kasutavad ressursside planeerimise süsteemi Lydian, mille võimaluste skoop on lai: majade ligipääsusüsteemid, raamatupidamine, personal, müük, analüütika, tehnika jne. Samas on teatrites ruumide haldamise tase hetkel Lydianis kõikuv ning teatrid ei ole pidanud hetkel vajalikuks Lydiani edasi arendada. Teater Vanemuisel koostöös Tartu Ülikooliga on mõte arendada teatrite infosüsteem, mis aitaks hoida jooksvat ülevaadet ladudes olevatest asjadest ning säilitada teatrite arhiivi ja aidata materjali ja infot ka ristkasutada. IT-süsteemi arendamisel tuleb detailsemalt analüüsida, kuivõrd on võimalik kasutada juba olemasolevaid IT süsteeme nagu muuseumide infosüsteem MuIS või arendada edasi Lydiani.