Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) palgaläbirääkimistel kerkivad enamasti üles traditsioonilised probleemid, mis on seotud avaliku sektori kollektiivsete läbirääkimistega, neist peamine on küsimus, kes on avalikus sektoris tööandjaks – kas töölepingu sõlmija või rahastaja? Praegune töö on TALO ja Vabariigi Valitsuse pikaajalise palgakokkuleppe taustaanalüüs.
Antakse ülevaade TALO liikmeskonnast ja selgitatakse avaliku sektori palgaläbirääkimiste tausta. Töös analüüsitakse, millised on erinevad palgatõusu indekseerimise võimalused nii ajas kui ka regionaalselt, ning kuidas võib see mõjutada töötajate produktiivsust ja edaspidiseid palganõudmisi. Kollektiivlepingu peaks sõlmima piisava informatsiooni olemasolul, seega antakse ka ülevaade olemasolevatest andmetest ja võimalikest täiendustest andmete kogumisel.
Tulemused
Eesti praeguses seadusandlikus raamistikus on kollektiivlepete sõlmimise käigus Valitsuse osalemine tööandja rollis reguleerimata, mis on ühtemoodi kõikide töötajate gruppide puhul. Kuna kõik TALO poolt esindatud asutused on aga mingite kriteeriumite alusel käsitletavad avaliku sektorina, on valitsusel nende puhul tööandja funktsioon.
“Küsmusi tekitab töötajate gruppide eemaldamine läbirääkimistelt põhjendusega, et Vabariigi Valitsus ei ole neile tööandjaks.”
Valitsuse ja TALO läbirääkimistel osalevad töötajate grupid ja asutused, kuhu nad kuuluvad, on üldjuhul küllalt selgelt piiritletud, kuigi iseasi on see, kui esinduslikud on nende suhtes ametiühingud. Ka on vastuoluline palgakokkulepete sõlmimine sellistes asutustes, kus sarnaselt valitsusasutustega kehtib Valitsuse poolt määratud palgaastmestik. Läbirääkimised selliste asutuste palkade üle peaksid toimuma läbirääkimistena astmepalgamäärade üle, ent kui vaid osade selliste asutuste palkade alammäärad lepitakse kokku läbirääkimisel, tekib vastuolu. Samuti võib probleemina välja tuua selle, kui teatud töötajad osalevad läbirääkimistel väljaspool oma teenistujate gruppi.
“Palgamäärade regionaalsel diferentseerimisel tuleb arvestada erinevusi tegelikus elukalliduses; kui kasutada indikaatorina keskmist palka või tarbimiskulutusi, hindaks see erinevusi üle.”
Regionaalne palkade diferentseerimine oleks Eestis õigustatud juhul, kui soovitakse töötajatele maksta võrdset reaalpalka, kuigi on keeruline leida indikaatorit, mis adekvaatselt väljendaks palkade ostujõu erinevusi regioonide vahel. Samas tagab ühtne palk üle Eesti kõrgema reaalse ostujõu maapiirkondades, mis võib olla õigustatud regionaalpoliitiliste meetmena.
Palkade kasv erinevate indeksiskeemide korral.
Palkade indekseerimist üle aastate tarbijahinnaindeksiga tuleks käsitleda kui palga reaalse ostujõu muutmatuna hoidmist. Ühest küljest võib pikaajalise palgatõusumehhanismi kehtestamine vähendada töötajate ebakindlust ja seega kompenseerida suhteliselt madalamaid palgatasemeid. Teisalt tooks palkade indekseerimine tarbijahinnaindeksi ja sisemajanduse kogutoodanguga aja jooksul kaasa palkade mahajäämuse riigi keskmisest palgast. Samuti võib tekkida olukord, kus reaalpalk ei ole vastavuses tootlikkuse kasvuga, mistõttu ei tohiks indekseerimine takistada ümberkorraldusi efektiivsuse tõstmiseks .