Talentide hoidmine Euroopa Liidu liikmesriigis Eestis, mille elatustase on oluliselt madalam kui mitmes teises Läänemere piirkonna riigis, on keeruline. Eesti poliitikakujundajad on küll teadvustanud talentide tervishoiusektoris hoidmise vajadust, kuid jätkuvalt puudub antud valdkonnas tegevuskava. Inimressursside strateegia väljatöötamine ja rakendamine on hästitoimiva tervishoiusüsteemi jaoks hädavajalik.
Analüüsist koorus tõdemus, et mitmed meetmed talentide kinnihoidmiseks asuvad riigi tasandil ning organisatsioonide võimekus oleneb suuresti riigi tasandil tehtud sammudest. Kohaliku omavalitsuse tasandil saab pakkuda toetavaid meetmeid. Tulemusliku poliitika tagamiseks on vajalik, et koostöö erinevate tasandite vahel oleks ennetava iseloomuga ja terviklik.
Esmatähtis on tegeleda kitsaskohtadega (palk, töökultuur, võimalused end erialaselt täiendada, karjäärivalikud, töökorraldus), mis tõukavad teadmistepõhise töö tegijaid välismaale, kus nad on alati oodatud. Eesti kontekstis on ka kriitiline tegeleda nn arstiks kasvamise protsessiga. On paradoksaalne, et riigis, mis kannatab peatselt arstide puuduse käes, saab residentuuri korralduse tõttu tekkida arstiks saamise õppeprotsessis paus. Arstitudengite karjäärivõimalusi tuleks toetada, etneil oleks kodumaal sisukas alternatiiv, kui nad ei saa residentuuris endale meelepärasele ametikohale. Ebakindlus tulevikuga seoses võib paljusid meditsiinitudengeid juba varakult panna otsustama välismaale mineku kasuks, kus arstiks saamise protsess on paindlikum.