Sotsiaalkaitsesüsteemi kujundamisel on vaja leida tasakaal mitme eesmärgi vahel. Sotsiaaltoetused ja -hüvitised tagavad inimesele ja tema leibkonnale sissetuleku töise tulu puudumise korral, vähendades sel viisil ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust ja vaesust. Samal ajal kahandavad need aga ka tõhusust, sest töömotivatsioon väheneb.

Analüüsi eesmärk oli uurida sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste omavahelisi seoseid ning mõju töömotivatsioonile. Sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste mõju tööhõivele on Eestis käsitletud ka varem. Siinses töös vaadeldi sotsiaaltoetusi ja -hüvitisi nende eesmärgist lähtuvalt. See võimaldas analüüsida, kas sama eesmärgiga toetuste ja hüvitiste puhul kehtivad erinevad kvalifitseerumis- ja aktiivsusnõuded ning kui kehtivad, siis miks. Eri nõuded võivad hüvitiste sihtrühmi erineval määral motiveerida tööd otsima ja selle leidmisel tööle asuma. Samuti lasi eesmärgikeskne lähenemine analüüsida sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste samaaegse maksmise tingimusi ning hinnata nende mõju töömotivatsioonile.

Hüvitiste ja toetuste eesmärk

Hüvitiste ja toetuste eesmärgi analüüsi tulemusena võib tõdeda, et Eesti sotsiaalkaitsesüsteem tagab kaitse traditsiooniliste sotsiaalsete riskide suhtes ja abi puuduse korral. Kuid toetuste ja hüvitiste maksmise põhimõtted ei toeta mõnel juhul hüvitiste eesmärkide saavutamist, samuti on probleeme samaeesmärgiliste hüvitiste maksmise tingimuste kooskõlalisusega. Autorite hinnangul vajab taasiseseisvumise järel kujunenud sotsiaalkaitsehüvitiste süsteem korrastamist ja eesmärgipärasemaks muutmist.

“Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis traditsioonilistest sotsiaalkindlustusliikidest puudu tööõnnetus-ja kutsehaiguskindlustus, millega tavapäraselt kaetavaid riske maandavad praegu erinevad skeemid.”

Hüvitiste ja toetuste samaaegne maksmine

Sotsiaalkaitse teooria põhjal võib öelda, et üldjuhul ei ole mitme sotsiaalkindlustushüvitis samaaegne maksmine eesmärgipärane, kuna sel juhul asendatakse puuduvat sissetulekut mitmekordselt ja see võib muuta tööleasumise mittetasuvaks. Samal ajal on õigustatud kahjuhüvitiste maksmine üheaegselt sotsiaalkindlustushüvitiste ja sotsiaalabitoetustega, sest kahjuhüvitiste eesmärk hüvitada tekkinud kahju, mitte asendada tööalast sissetulekut. Problemaatilisemad on töötuskindlustushüvitise ning soodustingimustel vanaduspensioni, väljateenitud aastate pensioni ja vanemahüvitise üheaegne maksmine. Kõigil  nimetatud juhtudel asendatakse tööalast sissetulekut kahe asendussissetulekuga, mis ei ole eesmärgipärane. Kui vanemahüvitise saajat ähvardab pärast hüvitamisperioodi lõppemist endiselt  töötusrisk, siis tuleks maksta töötuskindlustushüvitist pigem pärast vanemahüvitise saamise perioodi lõppemist. Samas on olukorrad, kus hüvitiste samaaegne maksmine võib olla põhjendatud. Analüüsis leiti, et põhjendatud on töötusriskihüvitiste ja töövõimetuspensioni samaaegne maksmine.

Mõju töömotivatsioonile

Rahvusvaheline võrdlus näitab, et Eestis on madalad netoasendusmäärad, mis tekitavad suurema motivatsiooni tööle naasta.

Töötushüvitiste netoasendusmäär töötuse algusfaasis erineva leibkonnatüübi ja palgataseme puhulTöötushüvitiste netoasendusmäär töötuse algusfaasis erineva leibkonnatüübi ja palgataseme puhul

Ent madalate toetuste ja hüvitistega kaasneb ka töötute suhteliselt suur vaesusrisk võrreldes muu rahvastikuga. Eurostati andmetel oli töötute vaesusrisk 2009. aastal 29 protsendipunkti suurem kui hõivatud inimeste puhul (EL 27 keskmine näitaja oli17%). Teisisõnu ei täida need toetused ja hüvitised kuigi hästi oma eesmärki pakkuda töötuse puhuks piisavat asendussissetulekut. Tööleasumine võrreldes töötuskindlustushüvitise saamisega ei ole tasuv ka siis, kui tööle soovitakse minna tuntavalt madalama palgaga (või osalise koormusega) kui enne töötuskindlustushüvitise saamist. Sellisel juhul on kaotatav hüvitis enamikus leibkonnatüüpides suurem kui tööleminekust saadav tulu. Tööleasumise tasuvust vähendavad nii lapsehoiukulud kui ka töötamisega seotud transpordikulud.