Vabaühenduste roll on poliitikakujundamise protsessides muutunud viimastel aastatel üha nähtavamaks. Nii näeme poliitilise võimu kandumist „traditsioonilistelt“ demokraatlikelt institutsioonidelt nagu parlamendid, valitsused jne erinevatele mittevalitud institutsioonidele ja organisatsioonidele, mis pole harjumuspärases mõttes kodanike ees vastutavad. Sisedemokraatia uuringu käigus analüüsiti, mis on vabaühenduste sisedemokraatia ja kuidas toimub liikmete osalus vabaühenduste sees poliitikakujundamisse sisendi andmiseks.

Uuringu teoreetilises osas pakutakse välja ühenduste sisedemokraatia analüütiline mudel, mis jaguneb väliskeskkonnast, sisekeskkonnast ning olemasolevatest ressurssidest tulenevateks teguriteks.

Töö empiirilises osas viidi läbi laiapõhjaline ankeetküsitlus nende vabaühenuste juhtide seas, kes tegelevad huvikaitsega ning osalevad riigi- ja/või KOV-tasandil poliitika kujundamises. Lisaks vaadeldi juhtumiuuringute raames lähemalt kolme Eesti vabaühendust: Eesti Üliõpilaskondade Liitu, Eesti Arstide Liitu ja Vabaühenduste Liitu EMSL, m.h analüüsiti nende liikmete osalust puudutavaid alusdokumente ning intervjueeriti nende ühenduste juhte, liikmeid ja koostööpartnereid.

Uuringu tulemusel võib järeldada, et  toetavad hoiakud ühenduste sisedemokraatia arendamiseks on olemas. Näiteks valdav enamus kõigist vastanud huvikaitseorganisatsioonide juhtidest peab oluliseks, et kõigil ühenduse liikmetel oleks võimalus otse mõjutada seda, milliste teemadega, probleemidega, prioriteetidega, eesmärkidega ja tegevustega ühendus tegeleb. Samas, neile hoiakutele vastavate tegevuste käivitamisel on oluliseks takistuseks organisatsiooni ressursside olemasolu ja kvaliteet. Peamiste probleemidena kerkivad esile ka huvikaitseorganisatsioonide juhikesksus, liikmete passiivsus ning laiema sihtrühma kaasamine.

Analüüsi tulemustele tuginedes pakkusid auorid välja ettepankuid, mida ühenduste juhid, liikmed ja avaliku sektori esindajad saavad silmas pidada, et vabaühenduste sisedemokraatia oleks toimiv ning ühenduste osalemine poliitikakujundamise protsessis seetõttu legitiimne ja läbipaistev. Näiteks soovitati:

  • hinnata teatud regulaarsusega üle organisatsiooni sees tehtud olulisemad otsused ja valikud ning vajadusel täiendada neid;
  • leppida kokku ja panna kirja põhimõtted, mille alusel kaasatakse liikmeid organisatsiooni avalike ja poliitiliste seisukohtade kujundamisse;
  • organisatsiooni juhtidel õppida tundma ning kasutada erinevaid kaasamise vorme ja võtteid, et kasutada erinevates situatsioonides sobivaimat taktikat;
  • pöörata tähelepanu piisava inimressursi olemasolule, meeskonna professionaalusele ja selle arendamisele, mis aitab luua ja hoida organisatsiooni sisemist demokraatiat.