“Maailm seisab silmitsi mitme olulise nähtusega: süveneb inimese tegevuse poolt põhjustatud kliimamuutus, ammenduvad loodusvarad, sagenevad looduskatastroofid, laieneb (uute ja vanade) nakkushaiguste levik, väheneb elurikkus, pole tagatud inimõigused, süveneb vaesus, suureneb meie majandussüsteemi sõltuvus pidevalt kasvavast tarbimisest jne. Säästev areng on muutunud liikumapanevaks jõuks, mille kaudu on võimalik eemalduda tänasest arengumudelist, mis ei võimalda enam rahuldada inimeste ja planeedi vajadust rahu ja rikkuse järele.” – UNESCO, 2009.
Suhtumist, isiklikke ja kogukondlikke püüdlusi ning arengueesmärke on põlvkondade kaupa vormitud formaalhariduse meetodite kaudu. Kuid tänaseks on jõutud arusaamisele, et senised meetodid ei ole andnud loodetud tulemusi ja neid on vaja muuta ja ümber mõtestada (Tillbury, 2007). Seni kasutusel olnud lähenemise puuduseks on, et õpilastele ei õpetata piisavalt oma eluviise ning tegevusi jätkusuutlikkuse ning säästva arengu vaatevinklist analüüsima. Samuti jääb õpetuses sageli puudu sellest, et õpilased saaksid selgelt aru, milliseid samme jätkusuutlik areng nõuab nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil ning mida saavad nemad ise jätkusuutlikku arengut silmas pidades ära teha. Tänaste mõttemallide ja käitumismustrite muutmiseks on vajalik haridussüsteemi poolt pakutava ümbermõtestamine, et seeläbi toetada jätkusuutlikku arengut.
Säästvat arengut toetav haridus (säästev haridus) on kujunenud vastuseks globaalsetele väljakutsetele. Säästvat arengut toetav haridus abistab noortel paremini mõista nende endi ja laiemalt ühiskonna tegutsemise võimalusi ja tagajärgi nii globaalsel kui kohalikul tasandil, edendab kriitilist mõtlemist ja tulevikuga arvestamist
Projekti eesmärk oli analüüsida säästvat arengut toetava hariduse kontseptsioonide sisaldumist erinevate riikide, sh Eesti, riiklikes õppekavades, jagada riikidevaheliselt säästvat arengut toetava hariduse parimaid praktikaid ja kogemusi ning välja töötada valdkondlikud koolitusmoodulid erinevatele sihtgruppidele (haridustöötajad, äriorganisatsioonid, kohaliku omavalitsuse töötajad.
Eesti analüüsi põhitulemused:
- Eesti põhikooli riikliku õppekava üldosas on mitu säästvat haridust toetava hariduse elementi suhteliselt hästi esindatud. Need on jätkusuutlikkus ja säästev areng, tervis, kultuuriline mitmekesisus ja loodusvara varud.
- Sotsiaal-kultuurilistest elementidest käsitlevad õppekava ja ainekavad lisaks tervisele ja kultuurilisele mitmekesisusele ka rahu ja turvalisuse teemasid, suhteliselt vähem on esindatud teemad nagu inimõigused, valitsemise uued vormid ning sooline võrdõiguslikkus.
- Majanduslikest elementidest on lisaks jätkusuutlikkusele ja säästvale arengule suhteliselt palju käsitletud tootmise ja tarbimise teemasid, hoopis vähem aga vaesuse, planeedi Maa varude ammenduvuse, ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja turumajanduse küsimusi.
- Keskkonnaga seotud elementidest on ülekaalus loodusvara varud, lisaks nimetatakse bioloogilist mitmekesisust ja käsitletakse inimest kui bioloogilist olendit. Kasinamalt pööratakse tähelepanu teemadele, mis on seotud põllumajanduse, looduskatastroofide, kliimamuutuse, õhu kvaliteedi ning maapiirkondade arenguga.
- Säästva arengu ainestikku käsitletakse Eesti õppekavas suhteliselt ühekülgselt, katmata selle laiapõhjalist sisu.
- Säästvat arengut toetavate oskuste ja väärtuste temaatikale ei läheneta ainekavades kompleksselt, vaid toonitatakse paari põhiaspekti (maailma keerukuse mõistmine, lugupidamine ja vastustundlikkus), jättes tähelepanuta muutustega toimetuleku, koostööoskused ja loodusteaduste põhioskused.
Vt lähemalt analüüsiaruannet ja poliitikaanalüüsi.
Projekti toetas Euroopa Komisjon. Projekti viib läbi Network of Education Policy Centers (NEPC). Eestis oli Praxise partneriks Säästva Eesti Instituut.