Ravikindlustuse katvus on olnud Eestis sotsiaalkaitse murekoht juba aastaid. Eestis tekkis ravikindlustuse loomise järel ravikindlustuseta inimeste rühm, mis moodustab hinnanguliselt 6% elanikkonnast (rohkem kui 80 000 inimest). Lisaks on ligi kaks korda sama palju ebaregulaarse kindlustuskaitsega inimesi. Samas on EL riigid liikunud universaalse ravikindlustuse poole ning rahvusvahelised soovitused Eestile suunavad meid sama teed minema.

Ravikindlustuse puudumisel jäävad inimesed kõrvale ennetavatest tervishoiuteenustest ega pöördu esimeste tervisemuredega arstile, vaid jõuavad hiljem tõsise tervisehädaga erakorralise meditsiini osakonda, kus nende ravikulud on kõrgemad, kui oleks olnud varem sekkudes. Teisalt suureneb koormus mujal sotsiaalsüsteemis – ravikindlustuse saamiseks võetakse end töötuna arvele, kuigi töö leidmine huvi ei paku. Suurim tööd mitteotsivate inimeste töötuna arvele võtmise põhjus ongi ravikindlustuse saamine ning seda just ülalpeetavate, noorte emade, treenerite, loovisikute, juhtide, eelpensionieas inimeste ja lähedaste hooldajate puhul.

Et paremini poliitikat kujundada ja teha otsuseid ravikindlustuskaitse laiendamise osas, on oluline teada, kui palju ja mis põhjustel on osa elanikkonnast ravikindlustamata või ebaregulaarselt ravikindlustusega kaetud, millised on võimalused tagada ravikindlustuskaitse võimalikult paljudele inimestele ja milline on erinevate lahenduste mõju ravikindluse eelarvele ja maksulaekumisele. Analüüs pakub uut informatsiooni, mida saab tervise- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel kasutada ning ilma milleta on keeruline kindlustuskaitse laiendamise teemadega edasi minna.