Aktiivsete tööturumeetmete efektiivsuse küsimus on olnud problemaatiline Eestis juba pikemat aega. Erinevatele aktiivsete tööturumeetmete tulemuslikkuse hindamistele on pühendatud seni vaid kaks uuringut (vt Leetmaa, Võrk jt 2003 ja Võrk, Leetmaa 2007). Samas on ka need uurimistulemused käsitlenud vaid piiratud osa pakutavatest aktiivsetest tööturumeetmetest. Veelgi enam, oluliselt on laienenud pakutavate aktiivsete tööturuteenuse valik 2006. aastal ning Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) programmi rakendamine on seda laiendanud veelgi. Selle tulemusel näiteks tööharjutuse ning tööpraktika teenuseid varasemad hindamised ei ole üldse käsitlenud. Kuivõrd käesolev uuring keskendus kolme aktiivse tööturuteenuse – ettevõtluse alustamise toetuse, tööharjutuse ning tööpraktika – hindamisele, panustas see selle olulise lünga täitmisse.
Kolme hinnatud teenuses osas olid kokkuvõtlikud järeldused järgmised:
1. Teenuste ülesehitus ning eesmärgid pole üheselt arusaadavad
  • Teenuste eesmärgid pole alati selgelt sõnastatud. Kõik teenused panustavad küll raamprogrammi „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007-2013“ eesmärgi „tööhõive suurendamine, tööpuuduse ja mitteaktiivsuse vähenemine ning tööturuteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tõstmine“ saavutamisse, kuid detailsemad eesmärgid on hägusamad. Kohati ilmnes, et täpsem eesmärk või alaeesmärgid olid küll olemas, kuid selgusid vaid teenusepakkujatega vesteldes ning läksid kohati lahku kirjapandust. Üksnes suusõnaliselt jagatud nägemus ja eesmärgid võivad tekitavad aga mitmetimõistmisi ja üle Eesti arvukate töövahenduskonsultantideni jõudmisel võib ettetulla märgatavat informatsiooni kadu.
  • Lisaks ei ole eesmärgid alati seotud indikaatoritega, nt ettevõtluse alustamise toetuse puhul on eesmärgiks tööhõive suurendamine, tööpuuduse vähendamine ja töötuse kestuse lühendamine laiemalt, kuid indikaator kajastab hõivatust just loodud ettevõtetes ehk siis kaudselt ettevõtetejätkusuutlikkust. Või nt on tööpraktika puhul eesmärgiks praktikandi rakendumine tööpraktika ametialal, samas aga käsitleb indikaator ainult üldist rakendumist, seostamata seda praktika ametialaga. Ebatäpsed indikaatorid teevad raskeks hiljem ka mõjude hindamise ja võimaldavad saavutatut tõlgendada vastavalt vajadusele.
  • Lisaks pole alati täpsustatud sihtgruppe, kellele täpsemalt need teenused suunatud on. On selge, et tegemist on töötutega, kuid arvestades töötute hulka eriti käesolevas majandussituatsioonis, ei ole tegemist homogeense sihtgrupiga. Peab taas tõdema, et täpsemad sihtgrupid siiski enamjaolt teenusepakkujatega vesteldes ilmnesid, kuid need polnud sõnaselgelt kirja pandud, mis tekitab omakorda versioonide paljususe probleemi.
  • Kokkuvõttes võib öelda, et praegu pole lõpuni selge see mehhanism, kuidas toetus peaks toimima ja missuguseid konkreetsemaid probleeme lahendama. Tervikpilt tekib iga inimese peas sõltuvalt tema enda lugemusest (seadus, programmid ja nende sagedased muudatused) ja inimestest, kellega on suheldud.
  • Soovitame kirja panna kogu teenuse või toetuse sekkumise loogika, alustades probleemikirjeldusest, täpsetest sihtgruppidest ja nende spetsiifilistest vajadusest kuni mõjude hindamise indikaatoriteni. See ei pruugi olla osa üldisest programmist, vaid teenuse standardist või juhendist vms.

2. Individuaalne lähenemise vähesus

  • Ilmnes ka, et individuaalset lähenemist töötutele nappis. Töötukassa teenuste üldine põhimõte on ühest küljest indiviidikeskne lähenemine (sh kasutades individuaalset tööotsimise kava), arvestades iga tööotsija spetsiifiliste vajadustega ning pakkudes talle sellest lähtuvalt vajalikke teenuseid. Samas tõi käesolev hindamine esile, et inimeste personaalsete vajaduste „diagnoosimisele“ on just kohati liialt vähe tähelepanu osutatud. Kuigi selle individuaalse lähenemise rakendamist on raskendanud majanduslangusest tingitud Töötukassa suur töökoormus, ei tohiks Töötukassa peamine sihtgrupp seetõttu kannatada. Seega tuleks edaspidi töötute personaalsele lähenemise enam tähelepanu osutada, varustades Töötukassa kontoreid piisava personaliga, informeerides töötajaid põhjalikuma personaalse lähenemise vajadusest ning seades töötute ja tööotsijate huvi ettepoole tööandja, teenusepakkujate jt partnerite huvide omast, mis oli nt tööpraktika teenuse puhul probleemiks.

Iga hinnatud meetme hindamistulemuste kohta loe lähemalt uuringuaruandest.