Eestis on suureks probleemiks teenuste killustatus tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna, aga ka riigi ja KOV-i tasandite vahel. Ühest küljest ei tea abivajaja, kus mis teenuseid ta üldse saama peaks, teisest küljest ei ole ka erinevatel teenuseosutajatel abivajaja vajadustest ühtset ülevaadet ning tihti jääbki abivajaja mitme süsteemi vahele ning ei saa vajalikke teenuseid. Kuna Eestis on võetud suund teenuste detsentraliseerimisele, ehk KOV peaks võtma võimalikult palju ülesandeid enda kanda, siis abivajaja hindamine peaks käima KOVi kaudu. Kuna praegu on üheks oluliseks eelduseks teenuste saamisel puude tuvastamine ja/või töövõime hindamine, siis on oluline analüüsida, kas KOVid oleksid võimelised erivajadustega inimeste abivajadust ise hindama ja pakkuma teenuseid puude tuvastamisest sõltumatult. Selleks aga on oluline ära kaardistada praegune abivajaja teekond puude- ja/või töövõime hindamisest alates. Arvestades asjaolu, et Eestis on puudega inimeste osakaal rahvastikust ligi 12% ja  31.12.2019 seisuga on määratud osaline töövõime 56 980, puuduv töövõime 31 925 inimesele ning vähenenud töövõimega inimesi oli kokku 88 905, siis kõik riiklikul tasandil tehtavad otsused mõjutavad märkimisväärsel hulgal inimesi ja seetõttu on oluline, et tehtavad otsused tugineksid põhjalikul analüüsil.