Seekordne noorteseire aastaraamat keskendub erivajadustega noortele – nii nende kaasamine noorsootöösse kui ka õppimine formaalharidussüsteemis ja pärast õpingute lõpetamist tööturule suundumine. Palju räägitakse kaasavast haridusest ja võrdsete võimaluste loomisest kõikidele noortele, see on seatud ühtlasi prioriteediks riiklikes ja piirkondlikes strateegiadokumentides. Seda, milline on erivajadustega noorte tegelik olukord, on seni vähe uuritud, ning valminud aastaraamatuga on astutud üks samm sellele infole lähemale.

Oluline on siinkohal märkida, et Eestis puudub ühtne puude ja erivajaduse määratlus ning kõik erivajadusega noored ei kajastu statistikas. Puuet kasutatakse peamiselt meditsiinilises ja sotsiaalses kontekstis ning on seotud sotsiaaltoetuste süsteemiga. Erivajaduse mõiste on laiem ning seostub eelkõige õpi- või arenduskeskkonna eripäraga, mida on vajalik noore jaoks kohandada. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel õppis Eesti haridussüsteemis 2014/15.õa ligi 27 000 haridusliku erivajadusega noort. Haridusliku erivajadusega õppijad võivad olla puudega, õpiraskuste või tervisehäiretega, aga ka andekad või muudel põhjustel õppekeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored. Sotsiaalkindlustusameti statistika kohaselt oli 1.jaanuari 2015 a seisuga Eestis 15 692 puuetega noort, moodustades kõikidest Eesti noortest 5,5%. Piirkondlikku jaotust saab vaadata vaid määratud puudeastme järgi ning sellest selgub, et kõige suurem puuetega noorte osakaal on Ida-Viru, Põlva, Viljandi, Valga ja Jõgeva maakonna noorte seas (osakaaluna 9-10% kõikidest maakonna noortest). Puuetega noorte hulk absoluutarvudes on aga suurim Harjumaal.

Sügisel 2015 viidi kohaliku omavalitsuse noortevaldkonna spetsialistide seas läbi laiapõhjaline veebiküsitlus erivajadustega noorte noorsootöös osalemise kaardistamiseks. Noortevaldkonna spetsialistide hinnangutel põhinev ülevaade näitab, et erivajadustega noorte võimalusi osaleda noorsootöös peetakse küll piisavaks, kuid käärid teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi osas erinevad piirkonniti.

Põhjuseid, miks noorsootööteenused pole kõikidele erivajadustega noortele kättesaadavad, on erinevaid, mis kokkuvõttes taanduvad suuresti küll ebapiisavale rahastamisele, kuid raha on alati pigem puudu, mistõttu on oluline näha ka teisi kitsaskohti. Praktikud tõid puudusena esile projektipõhist rahastust, mis on küll hea uute asjade algatamiseks, kuid jätkusuutlikkust sellega ei taga, mistõttu on keeruline püsivalt tagada näiteks tugipersonali või transporditeenust. On ilmne, et noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga selle kättesaadavust erivajadustega noortele ning sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste nagu näiteks invatranspordi, tugiisiku, isikliku abistaja, viipekeele tõlgi jms olemasolust. Äärmiselt oluline on ka erinevate osapoolte koostöö (riik, kohalik omavalitsus, noorsootöötaja, kool, perekond, noor), mille osas täna on veel palju arenguruumi. Kuigi palju on tähelepanu pööratud füüsilise ligipääsetavuse tagamisele, ei ole ka see probleem veel sugugi kadunud. Oluline on ka noorsootöötajate enda ettevalmistus ja valmisolek erivajadustega noortega töötamiseks. Lahendusena nähti siinjuures nii süsteemseid vajaduspõhiseid koolitusi kui ka läbi võrgustike üksteiselt õppimist läbi isikliku kogemuse, mis omakorda võimaldab noorsootööd üha enam viia erivajadustega noorteni.