Haridusest väljalangevuse vähendamine on üldiseks väljakutseks pea kogu Euroopas, sest ilma keskhariduse või kutsealase kvalifikatsioonita inimestel, eriti just noortel on suur risk jääda töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse lõksu. Statistika järgi on õppetöö katkestajate osakaal Eestis kõrgeim just kutsehariduses, kus igal aastal katkestab õpingud ligi 5 000 õpilast, mis on keskmiselt 20% kõigist kutsehariduses õppijatest. Õppijate toetamiseks ning katkestamise vähendamiseks sätestati Eestis 2013. aastal kutseõppeasutuse seaduses kooli ühe kohustusena õpilasele tugiteenuste, sealhulgas karjääriteenuse, õpiabi, eri- ja sotsiaalpedagoogilise ning psühholoogilise teenuse kättesaadavuse tagamine. Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel ei ole aga tugispetsialiste tööl enam kui pooltes kutseõppeasutustes ning tugispetsialistide arv kutsekoolides on aasta-aastalt vähenenud. Kuna ametlikud andmed tugispetsialistide kohta ei pruugi anda tegelikku ülevaadet tugiteenuste pakkumisest ja kättesaadavusest kutsehariduses, tellis Haridus- ja Teadusministeerium mõttekojalt Praxis analüüsi, mille eesmärk on koostada ülevaade tugiteenuste pakkumisest Eesti kutseõppeasutustes ning hinnata tugiteenuste rakendamise tulemuslikkust õppeprotsessis, sh katkestamist vähendava meetmena.

Praxise analüüs näitab, et kutseõppeasutuste lähenemine tugiteenuste pakkumisele ja korraldusele küllaltki erinev. On õppeasutusi, kus tugiteenuste süsteem on läbimõeldult planeeritud ja süsteemselt juhitud, kui ka koole, kus tegeletakse teenuse korraldamisega individuaalselt siis, kui selleks peaks vajadus tekkima. EHISes kajastuv statistika tugispetsialistide olemasolu kohta kutseõppeasutustes ei peegelda täiel määral tegelikku olukorda sellest, kas ja kuidas on tagatud õpilaste toetamine koolis. Praxise uuringu järgi on kutseõppeasutustes tööl rohkem sotsiaalpedagooge kui ametlikud arvud näitavad, lisaks pakuvad tugiteenuseid karjääri- ja õpiabispetsialistid. Kutseõppeasutustes peetakse tugisüsteemi osaks erinevaid teenuseid ja tegevusi, mille eesmärk on õpilasi toetada, mitte ainult neid tugiteenuseid, mis seaduses loetletud. Tugiteenuste osutamisega on sageli seotud erinevad ametikohad koolis – keskne roll on peamiselt hoopis rühmajuhatajatel, samuti õpetajatel. Tugivõrgustikku kuuluvad sageli ka õpilaskodu töötajad, huvijuhid, raamatukogutöötajad, kooliõed, tugiõpilased jt, kuid neid ametlik statistika ei kajasta, vähemalt mitte tugisüsteemi osana. Tugispetsialistid on siinse uuringu järgi koolis kohapeal tööl kahekümnes kutseõppeasutuses.

Siinse uuringu tulemused viitavad sellele, et sageli pole tugiteenused kutseõppeasutustes süsteemselt ja terviklikult juhitud, mis peegeldub peamiselt järgmistes kitsaskohtades:

  • Õppeasutuste töötajad pole piisavalt teadlikud koolis pakutavatest tugiteenustest. Küsitluse järgi on sageli on ühe kooli töötajad erineval teadmisel selle kohta, kas ja missugust tugiteenust nende koolis pakutakse. Kui juhtkonna esindaja sõnul on teenus olemas, siis õpetajad toovad sageli esile, et teenust ei pakuta. Teisalt leidub ka vastupidiseid olukordi, kus õpetajate sõnul teenust pakutakse, aga juhtkonna esindaja hinnangul mitte. Ligi kolmandik küsitluses osalenutest hindas, et õpetajad pigem ei ole teadlikud tugisüsteemi võimalustest. Kuna õpetajatel on oluline roll õpilaste vajaduste märkamisel, on õpetajate teadlikkus tugisüsteemi võimalustest ja nende toetamine tugiteenuste pakkumisel kriitilise tähtsusega.
  • Info tugiteenuste kohta on hajutatud erinevate dokumentide vahel ja sageli ka vastuoluline, vajalik info õppijale või tema perele harva kooli veebilehelt leitav. Vaadeldud dokumentides (õppekorralduseeskirjad, arengukavad jt kättesaadavad dokumendid) ja kutseõppeasutuste veebilehtedel on enamasti tugisüsteemi ja -teenuseid vähe kirjeldatud ja/või erines kooli dokumentatsioonis kirjeldatu veebilehel kirjeldatust. Mõnel juhul olid dokumendid raskesti leitavad ja väheste koolide veebilehtedel oli antud korralik ülevaade tugiteenustest ja võimalustest, mida koolis õpilastele (aga ka nende vanematele) pakutakse või kelle poole probleemi korral pöörduda tuleks. Seetõttu on keeruline mõista, millises allikas esitatud informatsioon peegeldab tegelikku olukorda tugiteenuste pakkumisel koolis.
  • Kui ka koolis on olemas strateegia katkestamise vähendamiseks, pole kooli töötajad sellega sageli kursis. Kuigi enamike õppeasutuste puhul leiti, et mingisugune strateegia katkestamise vähendamiseks on koolil olemas, siis dokumendianalüüs näitas, et koolide arengukavades on õpingute katkestamist ja/või tugiteenuseid küll sageli mainitud, aga väga erineval määral ja ulatuses. Mõningatel juhtudel on seda tehtud põhjalikumalt, paljuski aga põgusalt ja napisõnaliselt. Seetõttu on keeruline hinnata, kuivõrd paljudel juhtudel on tegemist läbimõeldud tervikliku strateegiaga. Mitmetel juhtudel on arengukavas kirjeldatud olukord ka erinev kooli õppekorralduseeskirjas olevast.

Kõiki seaduses nimetatud tugiteenuseid (karjääriteenus, õpiabi, eri- ja sotsiaalpedagoogiline ning psühholoogiline teenus) peetakse oma kooli kogemuses pigem tulemuslikuks katkestamise vähendamisel. Kõige kõrgemini hinnatakse eripedagoogilise teenuse ja madalamalt psühholoogilise teenuse tulemuslikkust. Nimetatud viie tugiteenuse kõrval peetakse aga väga tulemuslikuks rühmajuhatajate (grupijuhatajate, klassijuhatajate) süsteemi koolis. Grupijuhendaja on see, kes märkab problemaatilist õpilast, nõustab teda, vajadusel võtab ühendust õpilase perekonnaga, aitab õpilasel õpivõlgnevustega tegeleda, vajadusel kaasab teised tugispetsialistid või õpetajad, kuid jääb ikkagi osaks tiimist, mis õpilasega tegeleb. Teisteks olulisteks tugitegevusteks või põhimõteteks, mis katkestamise vähendamisel tulemuslikkuse on taganud, peetakse: individuaalset lähenemist õppijale; süsteemseid tegevusi ja koostööd, tihedat ja kiiret infovahetust ja tegutsemist; vanemate/perekonna kaasamist; varajast katkestamisohus õpilase märkamist; õige eriala leidmise toetamist ja samuti koostööd kohaliku omavalitsusega.