Eestis on keskhariduseta inimeste osakaal muutumas üha olulisemaks küsimuseks, olles kasvavas trendis just nooremates vanuserühmades. Samas on keskhariduse olemasolu oluline nii inimestele endile võimaluste avardamiseks (keskhariduse omandamisega väheneb töötus- ja mitteaktiivsusrisk, töötavatel inimestel on palgad kõrgemad  (Anspal jt 2011) kui ka ühiskonnale tervikuna (tööjõu puuduse tingimustes on oluline tagada võimalikult paljude inimeste kaasatus tööturul, samuti võib avalduda teatav positiivne mõju sotsiaal- ja töötutoetuste ning -teenuste väiksema kulu läbi). Selle trendi taustal on oluline arutleda selle üle, millised on keskhariduseta täiskasvanute võimalused keskhariduse omandamiseks.

Varasemate uuringute järgi Eestis kutsekeskharidusõpet mittestatsionaarses vormis ei toimu, kuid täiskasvanud statsionaarses õppes üldiselt ei osale (Räis jt 2014). Selle tulemusel valivad täiskasvanud keskhariduse omandamiseks sagedamini mittestatsionaarse üldkeskhariduse. 2017/2018. õppeaastal õpib kutsekeskhariduses 1035 õpilast ning on kahanevas trendis alates 2011/2012. õppeaastast, mil õpilaste arv oli 2459 (HaridusSilm). Suurem osa õpilastest (79%) on vanuses 20-24. Seega on kutsekeskharidus valik pigem noorematele täiskasvanutele, kes saavad statsionaarses õppes osaleda ning ei pea ühitama oma õpinguid tööga ja/või pere ülalpidamisega. Oluline väljakutse on ka see, et kõigist keskhariduseta täiskasvanutest vanuses 20+ (umbes 100,000 inimest), õpib keskhariduse tasemel vaid väga väike osa (ca 5%).

Eelnevast tulenevalt on uuringu eesmärk analüüsida täiskasvanud õppijatele kutsekeskhariduse pakkumist, korraldust ning selgitada välja õppesse astumist soodustavad ja takistavad tegurid. Lisaks on eesmärk uurida täiskasvanud õppijate vajadusi ja hoiakuid kutsekeskhariduse omandamise suhtes. Uuringu tulemusel antakse soovitused, kuidas muuta kutsekeskhariduse korraldus täiskasvanutele sobilikumaks ning nende ootustele ja vajadustele paremini vastavaks. Uuring valmib ja avalikustatakse kevadel 2019.

 

Uuringu peamised järeldused on:

  1. Esmane prioriteet peaks olema kutsekeskhariduse kohandamine täiskasvanute vajadusi arvestavaks õppe vormiks. Täiskasvanud ei ole kutsekeskhariduse õppekavadel prioriteetne sihtrühm, mis tekitab ja võimendab sisenemisbarjääri: informatsioon õppimisvõimaluste kohta on suunatud noortele, õppekavadel on vähe täiskasvanuid ning koolidel ei ole ressurssi ja oskusi täiskasvanud õppijate vajadustega arvestamiseks.
  2. Oluline on ka madala haridusega täiskasvanute võimestamine ja julgustamine tasemeõppega uuesti alustama. Õppima asumise otsuse tegemine ei ole täiskasvanutele lihtne. Seda mõjutavad psühholoogilised barjäärid, eelarvamused õppimisest, teiste hinnangud ja praktilised, igapäevaelust tulenevad takistused, mis muudavad õppima asumise raskemaks. Selleks, et toetada madala haridusega täiskasvanuid tasemeõppega uuesti alustama vajavad nad igakülgset toetust nii praktiliste barjääride ületamiseks kui ka sisemise motivatsiooni tõstmiseks.

Vaata ka

Anspal, S., Järve, J., Kallaste, E., Kraut, L., Räis, M. L., Seppo, I. (2011). The Cost of School Failure in Estonia. Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR. Research report for the Estonian Ministry of Education and Research.

Räis, M. L., Kallaste, E., Kaska, M., Järve, J., Anspal, S. (2014) Põhi- ja keskhariduseta täiskasvanute tasemeharidusse tagasitoomise toetamine. Tallinn: Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar.