2014. aastal kinnitas Riigikogu „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“, mis lähtuvad Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Põhialustes on kultuuripoliitika eesmärgiks määratud kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks. Põhialused sõnastavad kultuuripoliitika kujundamise ja elluviimise põhimõtteid ning valdkondlike prioriteete, kirjeldades arenguvajadusi ja vajalikke tegevusi. Kokku on dokumendis 13 valdkonda:

  1. arhitektuur,
  2. disain,
  3. etenduskunstid,
  4. filmikunst,
  5. helikunst,
  6. kirjandus ja kirjastamine,
  7. kujutav kunst,
  8. kultuuriajakirjandus ja meedia,
  9. kultuuriline mitmekesisus,
  10. muinsuskaitse,
  11. muuseumid,
  12. raamatukogud,
  13. rahvakultuur.

Kuna aastani 2020 kehtivatest põhialustest lähtutakse kultuurivaldkonna riiklike otsuste tegemisel ja hetkel ollakse koostamas uut strateegilist dokumenti „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2030“, on oluline hinnata kehtivate põhialuste elluviimist. Seni otsuste tegemise aluseks olnud põhialuste edukuse hindamine pakub seeläbi sisendit mõjusate sekkumiste kujundamiseks uuel perioodil.

Lõpphindamise üldeesmärk on seega selgitada välja, kui edukas on olnud „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ alusel elluviidav kultuuripoliitika aastatel 2014–2020. Selleks hinnatakse, kuivõrd saavutati Kultuur 2020-s toodud eesmärgid, nii tervikuna kui ka selle tegevusvaldkondades.

Analüüsist selgub, et Eesti kultuurimaastik on mitmekesine, kultuurielus osalemist on riik omalt poolt toetanud nii toetusprogrammide kaudu kui ka rahastuse tagamisega olulistele organisatsioonidele. Kultuuritarbijate ja kultuurist osasaajate arv on aastast aastasse kasvanud. „Kultuuripoliitika põhialustes aastani 2020“ sõnastatud prioriteetidest lähtudes oli kultuuripoliitika perioodil 2014–2020 suhteliselt edukas.

Järgneval kultuuripoliitika elluviimise perioodil on Eesti kultuuripoliitika suurimaks väljakutseks sarnaste prioriteetide lõikes valdkondade jätkusuutliku rahastamise tagamine vaba aja, kultuuri ja religiooni rahastamise taseme juures, mis on teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes juba niigi kõrge. Järgmisel kultuuripoliitika elluviimise perioodil tuleb riigil, aga ka kohalikel omavalitsustel pöörata lisaks tähelepanu järgmistele peamistele väljakutsetele:

  • kultuurielus osalemise regionaalse kättesaadavuse suurendamine,
  • kultuurivaldkondade otsesem sidumine üldhariduse õppekavadega ning huvihariduse parem toetamine,
  • laste ja noorte kultuuris osalemise süsteemsem toetamine,
  • loovisikute ja kultuurivaldkonna töötajate töö väärikas tasustamine ja sotsiaalsete garantiide tagamine,
  • ministeeriumide omavahelise koostöö tõhustamine teiste osapoolte panusega, et saavutada kultuuripoliitika eesmärkide.