Eesti tänane koolivõrk on siinse hariduse vajadustele ilmselgelt suureks jäänud, sest see on üles ehitatud aegadele, kui aastas sündis 21 tuhat last. Viimasel kümnel aastal on sündivus olnud märkimisväärselt väiksem. 2013. aastal sündis Eestis 13,5 tuhat last ning 2040. aastaks langeb see näitaja prognoosi kohaselt veelgi – 10-11 tuhandeni. Neid rahvastikutrende peegeldavad ka üldhariduse õpilaste andmed. Kuigi viimase kaheksa aastaga on Eesti üldhariduskoolide arv märkimisväärselt vähenenud (551 koolilt 498 koolile), on koolide arv siiski vähenenud poole aeglasemalt, kui samal ajal kahanenud õpilaste arv. Kui õpilaste arv on kahanenud 22%, siis koolide arv vaid 10%. Nende arengute tulemuseks on ebaotstarbekas koolivõrk, mida iseloomustab ressursside ebamõistlik kasutamine – koolid on suureks jäänud ning liialt palju kulub (eriti väikestel maapiirkondade) omavalitsustel ressursse, et pooltühje hooneid üleval pidada, samal ajal kui vajadus on ressursse investeerida eelkõige õppe kvaliteeti (õpetajad, õppematerjalid, tugispetsialistid jne).

Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud “Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020” oligi ajendatud sellest probleemist ning soovist saada täpsem ülevaade tegelikust koolide arvu vajadusest. See oli jätk Praxise poolt 2005. aastal teostatud uuringule “Üldhariduskoolide võrgu korrastamine“. Analüüsi eesmärk oli anda ülevaade sellest, milline võiks siinne koolivõrk välja näha 2020. aastal, võttes arvesse rahvastikuprotsesse ning hariduspoliitika suundumusi.

Koolivõrgu prognoosimisel olid aluseks nii õpilaste arv kui ka rahvastiku- ja kooliminejate prognoosid, Maa-ameti andmed omavalitsuste pindala kohta, Siseministeeriumi andmed omavalitsuste asutustiheduse kohta ning Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt ette antud hea koolivõrgu kujundamise põhimõtted. Viimaste all on silmas peetud moodustatavate koolide tüüpe ja nende rakendamise tingimusi (rahvastiku tihedus, saarelisus, linnade ehk tihealade eraldamise vajadus jne).

Põhitulemused:

  • Kui võtta aluseks praegune sündimus ja rändeprognoos ning kokkuleppelised Haridus- ja Teadus­ministeeriumi koolivõrgu kriteeriumid, siis peaks Eestile piisav põhikoolide arv 2020. aastal olema 352, mis on 132 kooli võrra vähem kui praegu. Maakondade võrdlus näitab, et koolivõrgu optimeerimise vajadus puudutab maakondi erinevalt: on maakondi, kus juba praegu on saavutatud prognoosiga sarnane olukord, kuid on ka maakondi, mis vajaksid koolivõrgus olulisi muudatusi.
  • Võttes aluseks arvestuse, et 60% põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed gümnaasiumis, ning kui gümnaasiumi koolivõrku käsitleda maakonnaüleselt, siis oleks Eestile piisav gümnaasiumide arv 2020. aastal 44. Kui aga lähtuda sellest, et gümnaasiumivõrku planeeritakse maakonnas ja suuremates linnades eraldi, siis annaks selline stsenaarium tulemuseks 58 kooli. Mõlemal juhul on vähenemine märkimisväärne, sest alles jääks alla kolmandiku praegustest erinevas omandivormis gümnaasiumi­haridust andvatest koolidest. Prognoositud muutus mõjutaks erandlikult kõiki maakondi, kõige enam aga kindlasti Tallinna linna.
  • Maakondades tehtud intervjuude põhjal selgub, et tegelikult on koolivõrgus juba paljud muutused käima lükatud. Eelkõige näitab analüüs, et koolivõrgu ümberkujundamise reforme on alustatud tiheda asustustihedusega omavalitsustes (v.a Harjumaa) ning paljudes maakondades on riigigümnaasiumide loomine koos sellega seonduvate ümberkorraldustega ülejäänud koolivõrgus toimunud või kohe toimumas. Kõige problemaatilisem on olukord keskmise asustustihedusega omavalitsustes, kus on raskusi nii kaheteistklassiliste koolide rolli määratlemisega uues süsteemis kui ka selle kohta otsuste tegemisega. Vastupidiselt tihealade enamjaolt juhitud arengutele iseloomustab teiste omavalitsuste koolivõrgualast tegevust eelkõige vabaarengustrateegia. Väljaspool suuremaid keskusi asuvad omavalitsused on koolivõrguotsustes tugevalt sõltuvuses demograafilisest olukorrast ning majanduslikest võimalustest. Mitmetes omavalitsustes võib siiski leida ka status quo-strateegia elemente. Sellesse rühma kuuluvad omavalitsused, kelle tegevust on seni iseloomustanud praeguse koolivõrgu säilitamine võimalikult pikaajaliselt.
  • Olgugi et koolivõrgu ümberkorraldamise edutegurid on sageli koosmõjulised – edu toovad tegurite kombinatsioonid, mitte üksiktegurid –, võib väita, et üks tegur on selline, mis on vajalik tingimus igaks toimivaks kombinatsiooniks. See on oskuslik ja põhjalik teavitustöö kogukonnas. Veel osutab analüüs sellele, et mitmes paigas on koolivõrgu liikumapanevaks jõuks olnud haldusreform. Omavalitsuste liitumise tulemusel tekkinud koolide ühel omanikul on mõnevõrra lihtsam otsuseid langetada. Tähtis on ka probleemi (kooliastmete sulgemine) seostamine võimalustega. Näiteks lasteaia ja kooli liitmine ning huvitegevusvõimaluste laiendamine koolis on olnud kokkuvõttes tõhusad ning kõiki osapooli rõõmustavad lahendused.
  • Koolivõrgu ümberkujundamise peamised takistused on seotud majanduslike teguritega, sest omavalitsustel puudub selgus, milliselt muutuvad koolipidamisega seotud kulud riigigümnaasiumide reformi käivitumise korral ning kes need kannab. Samuti ei toeta väikevaldade koostööd olemasolev transpordivõrk. Sageli on takistused poliitilised – kooli püsimajäämine on oluline valimislubadus, millest ei saa taganeda. Alahinnata ei saa ka maakoolide sotsiaalset tähendust, kuna kool on sotsiaalsete probleemide lahendaja ja seltsielu keskus. Peale selle on vaja teadvustada, et koolivõrgu tõhus ümberkorraldamine eeldab suuremaid halduskorraldusotsuseid. Ratsionaalne idee võib pahatihti takerduda ka ajalooliste küsimuste, inimeste ja/või hoonetega seotud problemaatikasse.

Loe prognoosist ja selle tulemustest lähemalt aruandest.

Infograafik põhitulemustega