Uuring analüüsib kollektiivsete koondamiste praktikat Eestis, ent annab ülevaate ka rahvusvahelisest praktikast kollektiivsele koondamisele reageerimisel. Analüüsitakse kollektiivsete koondamiste trende ja põhjuseid ning kirjeldatakse Eesti institutsioonide rolle ja ülesandeid kollektiivsete koondamiste protsessis. Lisaks pakutakse välja võimalik lähenemine kollektiivsetele koondamistele reageerimise teenuste väljatöötamiseks Eestis ja selle efektiivsuse hindamiseks.
Uuringu käigus selgus, et kollektiivsete koondamise hüvitise saajaid on tööturu kui terviku seisukohalt suhteliselt vähe, kuigi hinnanguliselt pooled neist jäävad töötuks. Võrreldes kogu tööturul toimuvate liikumistega on nende koondamiste roll aga suhteliselt väike, seda enam, et kollektiivsete koondamiste saajaid on enam kui kaks korda vähem kui töötuskindlustushüvitise ja ligi seitse korda vähem kui töötu abiraha saajaid.
Kõige enam koondamisi on töötleva tööstuse harus ja enamasti on need tingitud töömahu vähenemisest või töö ümberkorraldamisest. Koondatud inimeste seas domineerivad naised vanuses 40-60 eluaastat ja kõige sagedamini on koondatud töötanud tööandja juures paar aastat. Analüüs viitab sealjuures ka, et koondamishüvitist saanud inimesed on võrreldes teiste töötuskindlustushüvitist saanud töötutega tööturu jaoks sobivamate omadustega. Piirkondlikult on kollektiivse koondamise hüvitise saajaid absoluutselt enam Tallinnas ja Ida-Virumaal.
Kollektiivse koondamise hüvitise saajate sooline ja vanuseline jaotus 2003.-2004. aastal.
Erinevates sotsiaaldemograafilistes rühmades on varieeruvus pärast koondamise töötuskindlustushüvitist saanud inimeste osakaalus väga suur. Nii on kollektiivse koondamise tagajärjel suurem tõenäosus töötuks jääda inimestel, kes on vanuses 45-54 eluaastat, elavad Lõuna-Eestis ja koondati suure koondamise tulemusel suurest ettevõttest. Samuti on varieeruvus suur erinevate majandusharude lõikes.
Võrreldes ülejäänud Euroopaga, on Eestis kollektiivsete koondamise mõiste väga lai, hõlmates ka väiksearvulisi koondamisi väikestes ettevõtetes. Kollektiivsete koondamiste menetlus on Eestis seni keskendunud passiivsetele funktsioonidele ja puudub protsessi aktiivne järelevalve. Samuti ei ole Eestis varajast sekkumist koondamise protsessi ega erinevaid osapoolt haaravat koostööd koondatavate uuesti tööle rakendamiseks. Seega on Eestis eeldatavalt positiivne mõju teenusel, mis teavitaks nii tööandjat kui töötajaid koondamise protsessi, õigustest ja kohustustest ning pakuks töötajale infot ja tuge uue töökoha leidmisel.