Virtuaaltöö viitab uuele reaalsusele, kus tehnoloogia võimaldab teha tööd omale sobival ajal ja kohas. Aina enam tööandjaid võimaldavad töötajatel kasutada uusi töövorme või töökohti, mis on sisustatud uudsete info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatega (IKT). Üldiselt pakuvad need lahendused paindlikke võimalusi töötamiseks. Siiski on leitud mitmeid riske, mis virtuaaltööga kaasnevad, näiteks suurenenud töötunnid, mitteametlik töö, isolatsioon ning uued juhtimispraktikad, mis eeldatava töötajate iseseisvuse suurendamise asemel rakendavad uusi kontrolli- ja järelvalvemehhanisme. Euroopa ametiühingud kui töötajate esindajad on nende riskide tuvastamise järel virtuaaltöö temaatika oma tegevuskavasse võtnud. Samas aga puudub seni veel selge arusaam, kuivõrd on virtuaaltöö käsitletud sotsiaaldialoogis ning kollektiivlepingutes, seda eriti ettevõttetasandil.
Projekti eesmärk on analüüsida, kuidas sotsiaaldialoog ja kollektiivsed läbirääkimised käsitlevad virtuaaltöö mõju töötingimustele. Täpsemalt otsitakse vastuseid järgnevatele küsimustele:
- kuidas mõistavad ja sisustavad virtuaaltöö temaatikat ametiühingud ja tööandjate organisatsioonid
- kuidas on virtuaaltöö temaatika kajastatud riigi-, sektori-ja ettevõttetasandi sotsiaaldialoogis ja kolletiivsete läbirääkimiste praktikates;
- milliseid häid ettevõtte tasandi praktikaid Euroopas leidub?
Projekt viiakse läbi viies riigis (Austria, Taani, Eesti, Portugal ja Hispaania) ja see keskendub kolmele sektorile, kus virtuaaltöö on kõige enam kasutusel (finantstegevus ning programmeerimine ja konsultatsioonid) või viimasel ajal enam levima hakanud (tervishoid).
Projekti lõpuks selgus, et:
- Teisi virtuaaltöö vorme peale „tavalise kaugtöö“ ei ole mitmeid sektoreid hõlmaval tasandil uuritud riikides üldse reguleeritud, ei õigusaktide ega kollektiivläbirääkimiste kaudu.
- Riigitasandi tööandjate organisatsioonid on virtuaaltööst paremal arvamusel kui ametiühingud. Tööandjate organisatsioonide narratiivis kirjeldatakse virtuaaltööd üldiselt töötajate nõudmisena, mille – nagu ka teiste paindlike töökorralduste – eesmärk on parandada töötingimusi ja eelkõige töötajate võimalusi ühendada töö perekohustustega.
- Virtuaaltöö teema finantssektoris käsitlemise ulatus on viies uuritud riigis väga erinev: Austrias ja Taanis toimusid kaugtöö alased debatid juba 1990ndatel; Hispaania sotsiaalpartnerid on viimastel aastatel algatanud virtuaaltöö teemalisi debatte; Portugalis ei ole virtuaaltöö sotsiaalpartnerite fookuses; Eestis puuduvad kollektiivläbirääkimistes osalevad tööandjate organisatsioonid, mistõttu virtuaaltöö teemad on käsitletud personalijuhtimise raames.
- IT-sektoris on sotsiaalpartnerid kõigis uuritud riikides peale Eesti kaugtöö asjus läbirääkimisi pidanud, eelkõige kuna suur osa selle sektori töötajaid kasutavad või nõuavad virtuaaltöö võimalust. Eesti puhul on takistuseks jällegi tööandjate poole puudumine läbirääkimiste laua taga.
- Koduõenduse sektori töötajad on kõigis uuritud riikides (ehkki Eestis vähemal määral) progressiivselt kasutusse võtnud mitu IKT-seadet, mida kasutatakse eelkõige sisekommunikatsioonis, tööaja haldamiseks, registreerimiseks ja hindamiseks ning töötoimingute elektrooniliseks dokumenteerimiseks. Eesti olukord on huvitav, sest ehkki see on kõige enam digitaliseeritud riikide hulgas, ei ole tehnoloogiline areng seda sektorit peaaegu üldse mõjutanud.
Kokkuvõtteks selgus, et eelkõige töötajate kaasatuse suurendamisele ja ettevõtte tulemuste parandamisele suunatud personalipoliitikad ei ole kõige tõhusam viis virtuaalse tööga seotud töötingimuste negatiivsete mõjude ära hoidmiseks, seevastu tulemuslik on valdkonda reguleerida läbi õigusaktide ja ettevõtte tasandi kollektiivläbirääkimiste.
Vaata ka
DeepView projekti kodulehekülg, kust leiab täpsemat infot projekti kohta ning leiab avaldatud aruanded.