Sotsiaalhoolekande seaduse järgi võib isikult võtta temale või tema perekonnale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu. Võetava tasu suurus oleneb teenuse enda mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast, mille eest tasu võtmise otsustab teenust osutav asutus. Arvestades, et Eestis oli uuringu teostamise ajal 226 omavalitsusüksust, võib eeldada, et tulemuseks on väga eripalgeline praktika. Antud uuringus analüüsitakse kohalike omavalitsuste (KOV) poolt abivajajalt ja/või tema perekonnalt sotsiaalteenuste eest tasu võtmise praktikat.

„Kõik Eesti omavalitsusüksused ei arvesta sotsiaalteenuste eest tasu nõudmisel inimeste või perekondade varalise seisundiga. See võib kaasa tuua mitmeid negatiivseid tagajärgi perekondadele, kes on varaliselt vähem kindlustatud“ – Kadi Timpmann

Uuringus selgus, et omavalitsustes pakutavate sotsiaalteenuste eest küsivad tasu omavalitsuste endi hinnangul 154 omavalitsust ehk 68% kõigist omavalitsustest. Tasu ei küsi nende endi hinnangul 72 omavalitsust ehk 32%. Veel selgus, et:

  • Kui omavalitsus teenuse eest raha ei küsi, ei tähenda veel seda, et teenus oleks kõigile abivajajale tasuta, vaid see sõltub teenuse pakkumise vormist.
  • Omavalitsus võib teenust pakkuda oma palgaliste töötajate, hallatavate allasutuste või moodustatud sihtasutuste kaudu, kuid võib ka teenuseid sisse osta nii erasektorilt, mittetulundussektorilt kui teistelt omavalitsustelt.
  • Üle 80% juhtudest on tasu küsimine reguleeritud kohaliku omavalitsuse õigusaktiga.
  • Kohalikud omavalitsused lähtuvad teenuste eest tasu küsimisel reeglina ennekõike isikute reaalsest abivajadusest ja maksevõimest. Abivajaja probleemide lahendamine toimub reeglina juhtumipõhiselt – iga juhtum vaadatakse läbi individuaalselt ning püütakse leida sobivaim lahendus optimaalsete kuludega.
  • Probleemiks on abivajajate ja nende perekondade vähene teadlikkus pakutavatest sotsiaalteenustest ja passiivsus abi otsimisel.
  • Kui teenuse eest küsitakse tasu, nõutakse seda enamasti nii abivajajalt kui tema pereliikmelt, kuid esmajoones pöördutakse siiski teenuse otsese tarbija poole.

teenused

Uuringu lõpus tõdeti, et:

  • Tervikliku pildi saamiseks tuleks uurida teenuseid ka kliendi seisukohalt ehk analüüsida, millised ja millise hinna eest on erinevates omavalitsustes abivajajale kättesaadavad teenused ja kui suured on erinevused omavalitsuste vahel.
  • Oluline oleks uurida sotsiaalteenuste osutamise korraldust ning abivajaduse hindamise praktikaid kõigis omavalitsustes. See võimaldaks välja selgitada, milliseid skeeme omavalitused teenuste pakkumisel kasutavad, kuidas hinnatakse abivajadust ja kas sellest tulenevalt ilmneb abivajajate ebavõrdset kohtlemist.
  • Samuti on oluline käivitada usaldusväärne ja järjepidev andmebaas omavalitsustes pakutavate sotsiaalteenuste mahu ja maksumuse kohta.