Praxise analüüsi eesmärk oli hinnata keskkonnatasude süsteemi muutmise ettepanekute sotsiaalmajanduslikku mõju perioodil 2015-2020. Töös võrreldi Keskkonnaministeeriumi poolt tehtud keskkonnatasu määrade alternatiivseid muudatusettepanekuid. Analüüsi metoodika valikus lähtuti asjaolust, et polnud vajalik prognoosida võimalikult täpselt tulevast olukorda vaid hinnata ja võrrelda erinevate poliitikavalikute rakendamisel avalduvat mõju.

Mõju hinnatati neljas valdkonnas, mis on enam mõjutatud keskkonnatasude määrade muutusest: ehitusmaavarade kaevandamine, veemajandus, soojamajandus ja põlevkivitööstus.

Praxise analüüsist selgub, et ehitusmaavarade kaevandamise korral kaheosalise tasu kehtestamine muudab kasutuseta seisvate karjääride omamise kulukaks ning avaldab seega ettevõtetele olulist survet loobuda kasutamata lubadest või muuta alakasutatud lubades taotletud varukogust, täites sellega kaheosalise tasu rakendamise eesmärki.

Vee- ja soojamajanduses planeeritud poliitikavalikud avaldavad Praxise analüüsi kohaselt väikest mõju vee-ettevõtetele ning soojatootjatele ja seeläbi ka leibkondadele. Vee-erikasutusõiguse ning veesaastetasudes ei ole planeeritud olulisi muutusi nendes tasuliikides, mis mõjutavad vee- ettevõtteid. Kõige kõrgemate õhusaaste tasumääradega alternatiiv suurendab soojatootjate poolt makstavaid tasusid kokku üle kahe korra, kuid avalduv mõju ettevõtetele on siiski väike, kuna õhusaaste tasude osakaal on tootmiskuludes tagasihoidlik.

Põlevkivitööstusele rakenduvates tasudes lähtub Keskkonnaministeerium perioodi 2016-2020 poliitikavalikute tegemisel eesmärkidest, kus kavandatav keskkonnatasude muutus peaks motiveerima põlevkivitööstuse ettevõtteid investeerima parimasse saadaolevasse põlevkivitöötlemise tehnoloogiasse ning rakendama puhastusseadmeid õhu- ja veesaaste ning jäätmetekke vähendamiseks ning vähendama kadusid põlevkivi kaevandamisel. Lisaks peab tasumäärade muutus arvesse võtma eelseisval perioodil põlevkivi kasutami­se strukturaalseid muutusi – põlevkivist elektritootmine vähe­neb ja õlitootmine kasvab. Muuhulgas peavad tasumäärad arvesse võtma taastumatu loodusvara kasutamise eest ühiskonnale nõutavat tulu ning peaksid kompenseerima põlevkivi kaevandamisega seotud väliskulud.

Eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks on Keskkonnaministeerium esitanud kaks alternatiivset poliitikavalikut:

  • Vähesekkuva poliitikavaliku korral tõuseb põlevkivi kaevandamisõiguse tasumäär 10% aastatel 2016, 2017 ja 2018 ning 25% aastatel 2019 ja 2020. Teised tasuliigid – vee-erikasutuse, õhusaaste ja veesaate ja jäätmete kõrvaldamise eest, tõusevad kuni 5-10%.
  • Teise alternatiivse poliitikavaliku korral kasvab aastatel 2016-2020 põlevkivi kaevandamisõiguse tasumäär 25% aastas ning teised tasuliigid tõusevad 5-20%. Seda poliitikavalikut nimetatakse tasumäärade kiire kasvu stsenaariumiks.

Praxis hindas kahe poliitikavaliku mõju põlevkivitööstuse ettevõtete jätkusuutlikkusele võrdlevalt baasstsenaariumiga ehk olukorraga kui kõik tasumäärad kasvavad 3% aastas. Ettevõtete jätkusuutlikkust käsitleti kui ellujäämisvõimet – need ettevõtted, mis suudavad teenida kasumit ja samas kasutada piisavalt säästlikult ressursse on ellujäämisvõimelised.

Praxise analüüsist selgus, et vähesekkuvas poliitikavalikus planeeritud keskkonnatasude määrade muutus toetab keskkonnatasude seadmisega püstitatud eesmärki soodustada struktuurseid muutusi põlevkivitööstuses. Poliitikavaliku rakendumisel vähendatakse tõenäoliselt ebaefektiivseks osutuvat põlevkivist otsepõletamise teel toodetava elektri osakaalu ja arendatakse põlevkiviõli tootmist. Samuti on kulude kasv piirides, mis võib motiveerida ettevõtjaid arendama ja kasutama efektiivsemaid tehnoloogiaid ning teostama keskkonnakaitselisi investeeringuid.