Tõsiste käitumisraskustega laste ja noorte probleemid on sageli komplekssed ja pikaajalised, mistõttu on nad elu jooksul kokku puutunud nii haridus-, sotsiaal-, tervishoiu- kui korrakaitsesüsteemi teenustega. Uuringu käigus analüüsiti, milliseid teenuseid eri süsteemides tõsiste käitumisprobleemidega lastele ja noortele võimaldatakse; kas pakutavate teenuste mahud on adekvaatsed; kuivõrd dubleerivad eri süsteemide teenused teineteist ja millistest teenustest on puudu.

Uuringu peamised tulemused:

  1. Tõsiste käitumisprobleemide esimesed ilmingud on nähtavad koolis ja tervishoius, mistõttu on esimesed kontaktid teenustega hariduslikud tugiteenused ja psühhiaatria. Nende teenuste kättesaadavusest ja kvaliteedist sõltub olulisel määral, kuivõrd käitumisprobleemid vanuse kasvades võimenduvad ja laps jõuab edasi õiguskaitse- ja sotsiaalsüsteemi.
  2. Eestis puuduvad siinsetele oludele kohandatud ja valideeritud hindamisinstrumendid tõsiste käitumisprobleemidega lastele riskide ja vajaduste hindamiseks ning suunamisprotokollid, millele tuginedes otsustada, milliseid teenuseid laps vajab ja kuhu teenusele tuleks laps suunata.
  3. Eelnevast tulenevalt ei ole tõsiste käitumisprobleemidega laste suunamine teenustele Eestis süsteemne ja vajaduspõhine. Peamine teenuse valiku kriteerium on kättesaadavus, mistõttu on tavapäraseks praktikaks laste „solgutatamine“ erinevate sobimatute teenuste vahel ja liialt sageli sobiva teenuseni ei jõutagi.
  4. Süsteemne sobimatutele teenustele suunamine loob olukorra, kus laste käitumisprobleemid aja jooksul pigem võimenduvad kui vähenevad ning riiklikke ressursse kulub kallitele teenustele, millest ei ole kasu nii lapsele, tema perele kui ka ühiskonnale laiemalt.
  5. Tõsiste käitumisprobleemidega laste seas on psüühikahäired pigem reegel kui erand. Sageli on ühel lapsel mitu psüühikahäire diagnoosi ja häirete tõsiduse tõttu on määratud ka raske puue. Lisaks on paljudel alkoholi- või narkosõltuvuse probleemid.
  6. Tänased tõsiste käitumisprobleemidega lastele pakutavad teenused ei ole sobivad psüühilise erivajadusega lastele, kelle käitumine on sageli äärmiselt vägivaldne, raskesti mõistetav ja ettearvamatu. Oskamatust selliste lastega toime tulla tunnistavad ka spetsialistid ise.
  7. Täna puudub Eestis andmekogumise süsteem, mis võimaldaks hinnata tõsistele käitumisprobleemidega lastele suunatud teenuste kvaliteeti, mõju ja kulutõhusust. See tekitab potentsiaalselt olukorra, kus teenustele suunatud riiklikke ressursse ei kasutata parimal võimalikul viisil.


Praxise poliitikasoovitused olukorra parandamiseks:

  1. Luua tõsiste käitumisprobleemidega teenuste vajaduste hindamiseks Eesti oludele kohandatud ja valideeritud hindamisinstrument ja teenustele suunamise protokoll, mis hõlmab ka psüühiliste erivajaduste hindamist ja arvestamist.
  2. Arendada välja ravikodu teenus, mis pakub integreeritult tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenuseid ja on mõeldud kõrge riskiga, vägivaldsetele ja raskete psüühikahäiretega (sh raske puudega kuid normintellektiga) lastele, kes täna oma psüühiliste erivajaduste tõttu erikooli või vanglasse ei sobi.
  3. Integreerida psühhiaatrilise ravi teenus kõikidesse mitmekomponendilistesse teenustesse nii haridus-, sotsiaal- kui õiguskaitsesüsteemis.
  4. Luua selgem juhtumikorralduse süsteem, mis kehtestab juhtumikorraldaja vastutusvaldkonnad ja rolli senisest konkreetsemalt.
  5. Parandada perepõhiste teenuste kättesaadavust, sh suurendada MDFT programmi mahte ja kaaluda alaealiste kriminaalhoolduses perepõhise juhtumikorralduse rakendamist.
  6. Kaasajastada vanglas pakutavaid teenuseid, mis oleks üles ehitatud struktureeritud ja aktiivsele päevakavale ja hõlmaks nii psühhiaatrilist ravi, individuaalset kognitiivkäitumuslikku teraapiat, sotsiaalsete oskuste õpet, tugisiku teenust ja hariduse omandamist.
  7. Luua teenuste kvaliteedijuhtimise süsteem, millele tuginedes saab teha otsuseid teenuste arendamise, rahastamise jätkamise või osutamise lõpetamise osas. Samuti annab see sisendit teenuseosutajate välja- ja täiendõppe planeerimiseks.
  8. Analüüsida residentaalsete teenuste vajadust täisealiseks saanud noortele