Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IKT) kasutatakse tänapäeval laialdaselt pea kõigis eluvaldkondades. Seetõttu on oluline, et inimesed omandaksid vajalikud oskused ja teadmised tänapäevasele digitaristule ligipääsemiseks. Digioskuste ja digipädevuse omandamise olulisust laiemalt on rõhutatud ka riiklikul tasandil „Eesti elukestva õppe strateegias 2020“ ja „Digipöörde programmis 2016-2019“. Samuti on digipädevus sisse viidud põhikooli ja gümnaasiumi riiklikku õppekavasse ning kehtestatud ühena kaheksast üldpädevusest. Strateegia üldisem eesmärk on toetada kõiki haridusasutusi õppimisel ja õpetamisel kasutama kaasaegset digitehnoloogiat, parandada elanikkonna digioskusi ja tagada seeläbi ligipääs uue põlvkonna digitaristule. Lisaks ligipääsu tagamisele tõstab IKT eesmärgipärane kasutamine õppetöös ka õppe kvaliteeti, efektiivsust, üldpädevuste arendamist, ainetevahelist lõimingut, nendes läbivate teemade käsitlemist ja õpilaste individuaalset toetamist.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA) tellis uuringu info- ja kommunikatsiooni­tehnoloogia hariduse kohta, et saada ülevaade digioskuste (IKT ning tehnoloogiaharidusega seotud oskuste ja teadmiste) õpetamisest üldhariduskoolides ja lasteaedades. Uuringu ülesandeks oli muu hulgas selgitada välja, millised on üldhariduskoolides pakutavad eraldiseisvad ained digioskuste õpetamiseks, mil määral on digioskuste õpetamine lõimitud erinevatesse ainevaldkondadesse, millised on õpetajate ja õpilaste oskused ja hoiakud digioskuste õpetamisel, missuguseid IKT-huviringe üldhariduskoolides ja lasteaedades pakutakse ning missugust tuge vajavad õpetajad, üldhariduskoolid ja lasteaiad digioskuste õpetamisel.

Uurimismeetoditena kasutati dokumendianalüüsi (õppe- ja ainekavade kaardistus) ning küsitlusi üldhariduskoolide õpetajate ja õpilaste ja lasteaedade esindajate seas.

Uuringutulemused viitasid kolmele suuremale kitsaskohale digioskuste õpetamisel, mille lahendamisega tegeleda tuleks:

  1. Digioskuste õpetamise korraldus Eesti üldhariduskoolides on ebaühtlane: viiendik koolidest alustab digioskuste õpetamist eraldiseisva ainena juba I kooliastmes, umbes pooltes koolides õpetatakse digioskusi eraldi ainena ka II ja III kooliastmes. Sarnaselt on ebaühtlane erinevate digioskuste roll ja osakaal ainekavades: kõige rohkem on ainekavades kirjeldatud infootsinguga seotud digioskuste õpetamist ja seda läbivalt kõigis kooliastmetes, kuigi info kriitilise hindamise osatähtsus kerkib tugevamalt esile alles III kooliastme ainekavades. Sisuloomega seotud digioskuste õpetamist on ainekavades märksa vähem esile toodud, seejuures puuduvad viited tehnoloogiaharidusega seotud oskuste (nn sisuloome 2) omandamisele erinevate kooliastmete ainekavades peaaegu täielikult. Ligikaudu kolmandikus üldhariduskoolidest ei pakuta õpilastele ühtegi IKT-huviringi digioskuste omandamiseks.
  2. Digivahendite (seadmed, keskkonnad ja tarkvara) ning digitaalsete õppematerjalide kättesaadavus ja kvaliteet on üks keskne takistus digioskuste õpetamisel nii õppetöös kui ka huvihariduse pakkumisel. Õpetajad kasutavad olemasolevat digiõppevara vähesel määral, hinnates kvaliteetse digiõppevara kättesaadavust ja digivahendite vähesust peamisteks takistusteks digioskuste õpetamisel. IKT-huviringide pakkumisel koolides ja lasteaedades tuuakse ühe peamise kitsaskohana esile vajadust uute ja lisaseadmete, samuti õppe- ja juhendmaterjalide järele.
  3. Kuigi õpetajate ja õpilaste hoiakud digivahendite kasutamise suhtes õppetöös on valdavalt positiivsed, pole nende tegelik rakendumine digioskuste omandamisel ja nüüdisaegse õpikäsituse rakendumist soodustava vahendina veel realiseerunud. Proovikiviks on õpetajate valmisolek kasutada olemasolevaid võimalusi digioskuste õpetamisel sihipäraselt ja süsteemselt. Õpilaste ja õpetajate koostöö ning teadmiste jagamine digioskuste kasutamisel õppeprotsessis on vähe levinud praktika ja nõrgalt levinud hoiak (või teadvustamata võimalus).