Inimtegevus on esile kutsunud globaalse kliima soojenemise – temperatuur on tõusnud 1 °C võrra üle industriaalajastu eelse taseme (ÜRO eriraport, 2018). Euroopa Liit seadis juba 2009. aastal eesmärgiks vähendada 2050. aastaks CO2 heitkoguseid 80–95% 1990.a. kogustest. Euroopa nägemuses jõutakse nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitava majanduseni kulutõhusal viisil sotsiaalselt õiglase ülemineku kaudu. Sisuliselt tähendab see, et ELi kodanikke ja süsinikumahuka töötusega piirkondi ei jäeta kliimaneutraalsele majandusele üleminekul abita.

Eestlased on maailmas esimese kümne suurima süsinikujalajäljega rahva seas. Maailmapanga statistika järgi tekib meil aastas inimese kohta 14 tonni CO2 heidet. Kõige enam tekitab CO2 heidet põlevkivitööstus, mis kivimit põletab ning sellest õli toodab. Kasvuhoonegaaside heitkogustest 88,8% tekkis 2017. aastal energiatööstuses (Keskkonnaministeerium, 2019). Sarnaselt paljudele teistele Euroopa riikidele, kus suur osa energiasektorist kasutab endiselt fossiilkütuseid, toodeti 2018. aastal 88% kodumaisest elektrist põlevkivist (Eesti põlevkivitööstuse aastaraamat,  2018).

Pikaaegne põlevkivi kaevandamine ja töötlemine on kahjustanud Ida-Virumaa looduskeskkonda, pinna- ja põhjavett, tekitanud miljonites tonnides jäätmeid ja õhusaastet ning muutnud maastikupilti. Kliimaneutraalsele majandusele üleminekuga ning põlevkivitööstuse kokkutõmbamisega kaasneb positiivse mõju kõrval terve rida sotsiaalmajanduslikke probleeme. Kõige nähtavam ja mõõdetavam neist on töökohtade kadumine ja töötajate liikumine tööturul.

Ida-Viru maakonnas oli 2018. aastal tööjõu hulk 66,2 tuhat inimest. Neist hõivatuid oli 58,8 tuhat, töötuid 7,4 tuhat ning lisaks mitteaktiivseid oli 37,4 tuhat inimest. Tööhõive määr (56,8%) oli selles piirkonnas võrreldes Eesti keskmisega (68,1%) madalam ning töötus pea kahekordne, vastavalt 11,1% ja 5,4% (Statistikaameti  andmebaas). 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli põlevkivitööstusega otseselt seotud tegevusaladel piirkonnas hõivatuid üle 8 000, sealhulgas mäetööstuses üle 3 100, energeetikas üle 2 300 ja õli- ja keemiatööstuses 2 600 inimest. Aastatega ei ole need arvud palju muutunud. 2018. aasta andmetel oli tööstuses ametis 7 387 inimest (Eesti põlevkivitööstuse aastaraamat 2018).

Praxis on viimase kuue aasta jooksul uurinud mitmel korral põlevkivisektori muutuste mõju erinevatele sotsiaalsetele protsessidele Ida-Viru piirkonnas. 2013. aastal kaardistati Ida-Virumaa regioonis põlevkivi kaevandamisest ja töötlemisest tulenevat sotsiaalmajanduslikku mõju ja anti hinnang mõju ulatusele.  2014. aastal uuris Praxis põlevkivitööstuse mõju Ida-Virumaa demograafilistele arengutele kuni aastani 2030.

Ida-Virumaa suurematele linnadele ja mõjupiirkonna valdadele tooks põlevkivitööstuse ettevõtete tegevuse lõpetamine terava sotsiaalse probleemi. Näiteks Narvas kaoks kokku üle 1 800 töökoha, suur oleks mõju Kiviõli linnas ja Kohtla–Järvel, kus hinnanguliselt on viiendik elanikkonnast seotud põlevkivitööstusega. Lisaks töökohtade kadumisega kaoks oluline osa piirkonna kohaliku omavalitsuste üksuste tulubaasist, mille tulemusel väheneks avalike teenuste pakkumine ja regioonis heaolu.

Vältimaks Ida-Viru maakonnas sotsiaalmajanduslikku kriisi, millega kohalikel omavalitsustel üksinda pole võimekust hakkama saada, on just selles piirkonnas vaja rakendada õiglase ülemineku meetmeid. Ida-Virumaa õiglase ülemineku võimaluste analüüs kaardistab Euroopa Liidu prioriteedid ja fondid seoses õiglase üleminekuga ning uurib, kuidas need ühtivad Eesti plaanidega õiglase ülemineku teostamiseks Ida-Virumaal.