Uuring on juhtumianalüüs, mis koostas esimese tervikliku arusaama praegusest patsientide liikuvuse määrast Eestist välja ja Eestisse, Eesti elanikkonna valmisolekust otsida ravi välismaalt ja hindas patsientide liikuvuse suurenemise võimalikku mõju Eesti tervishoiusüsteemile. Teiselt poolt olime huvitatud teada saama Eesti teenusepakkujate plaanidest, kuidas kavatsevad ravida välismaiseid patsiente, ja kindlaks tegema olemasolevat piiriülest koostööd.

Kuigi algne eesmärk oli keskenduda patsientide liikuvusele Eesti ja Soome vahel, selgus uuringu käigus, et teadmisi kogumiseks patsientide liikuvusest tuleb uurida koostööd teiste naaberriikidega, siinkohal just Eesti-Läti piiri piirkonnas.

Uurimistöö sisaldab dokumentide analüüsi, statistika pärineb Statistikaametist, Soomest, Eesti Haigekassast ja tervishoiuteenuste osutajatelt. Esindaja Elanikkonnaküsitluses kasutati näost-näkku intervjuud ja küsimustiku baasil tehti patsiendi uuring Eestis, 25 intervjuud viidi läbi pakkujate esindajatega ja sidusrühmadega Eestis ja Soome tervisepoliitikas, sh Eesti sotsiaalminister.

Eesti tervishoiusüsteem põhineb era-ja avaliku sektori iseseisvatel tervishoiuteenuse osutajatel, rahastatakse peamiselt sotsiaalse ravikindlustussüsteemi administraatori – Eesti Haigekassa lepingute kaudu. Regulatiivne keskkond ühelt poolt ja piirangud avaliku sektori kulutustele teisalt annavad stiimuleid pakkujatele tegeleda ajutiste külastajate raviga ja otsida välismaiste patsientide plaanilise arstiabi lepinguid.

Seoses väljaminevate patsientide liikuvusega on Eestis väljakujunenud läbipaistev õiguslik määrus, mis on tehtud neile, kelle vajatav ravi ei ole Eestis kättesaadav. Välismaise ravi eelloa taotlejate koguarv on väike – aastas kokku alla 30, mis küll kahekordistus kui Eesti sai EL liikmeks aastal 2004.  Taotluste arvu kasv on märk kahte trendist: patsiendid ja nende perekonnad uurivad rohkem ravivõimalusi väljaspool kodumaad ja teadlikkus õigususest taotleda riiklikult tasustatud ravi välismaal on suurenenud.

Kõige sagedasem sihtriik on Soome, järgnevad Rootsi ja Venemaa. Kõige sagedasemad põhjused, miks luba ei ole antud on: ravi kättesaadavuse olemasolu Eestis, otsitud ravi ei peeta tõenduspõhiseks spetsialiste paneelis või esitati taotlus kui ravi oli juba läbitud. Viimane põhjus oli sagedaseim venekeelses elanikkonnas, mis viitab sellele, et teave eelneva loa saamise vajadusest ei ole saadaval selles elanikkonna rühmas.

Elanikkonna kasvanud huvi ravivõimalustest välismaal kinnitas 2004. aasta septembris läbiviidud uuring. Kuigi ainult 2% rahvastikust oli viimase 3 aasta jooksul kogenud tervishoiuteenuseid välismaal, 81% vastanutest märkis, et
nad kaaluksid ravi välismaal, kui teenus ei ole Eestis kättesaadav. Üks neljast vastajast märkis hüpoteetilises intervjuus, et isegi olukorras, kus ravi on Eestis olemas, eelistaks ta ravi välismaal. Suhtelise teguri analüüs näitas, et otsus ravi otsida välismaalt sõltus enamasti sellest, kas ravi kaetakse riigi poolt või mitte.

Välisriikide patsientide ravimise määra Eestis on raske hinnata. Eesti tervishoiuteenuse osutajad koguvad üksikasjalikke andmeid, mis sisaldab meditsiinilisi, rahalisi ja selliseid andmeid, kas ravi maksab haigekassa või eraisik. Siiski need andmed ei sisalda patsiendi päritoluriiki. Erandiks on siin Eesti spaad, mis meelitavad 70% oma kliente välismaalt, peamiselt Soomest ja Rootsist, kuid üha enam ka Saksamaalt ja Venemaalt. Patsientide liikuvus toimub ka muudes tervishoiu valdkondades, kus taskukohaseid hindasid ei ole, näiteks hambaravi. Mõnede suuremate linnade hambaraviteenuste osutajatel  hinnangul on 10-30% nende patsientidest välismaalt. Väliskülastajate hambaravi kasutamine Eestis kinnitati ka Eesti spaade väliskülastajatele teostatud uuringus. Uuringus selgus,  et spaa külaliste, kes otsivad plaanilist arstiabi Eestis, suurim takistus on teabe puudumine.