Uuringu taust
2014. aasta juuni lõpu seisuga oli Eestis veidi üle 105 000 inimese vanuses 15–64 eluaastat, kellel oli tuvastatud tervisest tulenev püsiv töövõimekadu. See moodustab ligikaudu 12% samaealisest rahvastikust. Kõnealuse töövõimekaoga noori vanuses 15–24 eluaastat oli samal ajal ligikaudu 6600, mis on 5% kõigist samaealistest noortest. Statistika näitab, et püsivate ja pikaajaliste terviseprobleemidega inimeste tööhõivemäär on märksa madalam kui inimestel, kes ei koge püsivaid terviseprobleeme. Kui noorte hulgast keskmiselt on tööga hõivatuid ligikaudu kolmandik, siis püsiva töövõimekaoga noortest töötab ainult umbes viiendik.
Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) andmetel õppis 2014/2015. õppeaastal üldhariduses 2754 õpilast terviseprobleemide ning füüsilise või intellektipuudega õppijatele mõeldud klassides, 800 haridusliku erivajadusega õppijat 26 kutseõppeasutuses ning 180 erivajadusega üliõpilast kõrgkoolides. Haridussüsteemist tööturule suunduvad noored on seal üks haavatavamaid ühiskonnarühmi, sest neil puudub töökogemus, mida tööandjad sageli eeldavad. Samuti võivad noorte tööotsimisoskused olla napid ja töö leidmist toetav sotsiaalne võrgustik alles kujunemas. Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega inimesed on omakorda üks tööturu riskirühmi, sest nad vajavad oma terviseseisundi tõttu töö otsimisel ja tööl käimisel tihti lisaabi. Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega noored on seega ühiskonnarühm, kelle koolist tööle siirdumisele on vaja pöörata kõrgendatud tähelepanu.
Juulis 2016 algab Eestis töövõimereform, mille eesmärk on muuta suhtumist vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida. Reformi käigus hakkab töötukassa osutama neile praegusega võrreldes tunduvalt suuremas mahus tööturuteenuseid, et toetada neid tööotsingutel ja tööle asumisel. Et igakülgselt abistada ja toetada terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega noori töö leidmisel, tööle asumisel ja tööl käimisel, oli vaja välja selgitada, millised on praegu peamised takistused nende koolist tööle siirdumisel, ning töötada välja lahendused takistuste ületamiseks.
Uuringu tulemused
Eesti Töötukassa tellimusel teostatud uuringu järgi on peamised väljakutsed Eestis erivajadustega noorte koolist tööle ülemineku toetamisel on seotud erinevate osapoolte koostöö, järjepidevuse ja teadlikkuse küsimustega.
„Teiste riikide kogemuste järgi on erivajadustega noorte koolist tööle siirdumise toetamise parimaks aluseks üleminekuplaan, mis koostatakse ja viiakse ellu noore aktiivsel osalusel. Ka Eestis on kutseõppeasutustel võimalus taoliseid plaane koostada, kuid seni on neid loodud vähestele, nende koostamiseks ja rakendamiseks ei ole veel parimat praktikat ning plaan koostatakse ennekõike haridusasutuse keskselt ja teisi olulisi osapooli kaasamata.“, ütles uuringu üks autoritest Hanna-Stella Haaristo.
Vähendada killustatust ja suurendada koostööd erinevate osapoolte vahel
Oluline on tagada kõigile erivajadustega õppuritele individuaalse üleminekuplaani koostamine ja rakendamine koolist tööle siirdumiseks. Teiste riikide kogemuse järgi on plaani koostamine multidistsiplinaarne sekkumine, mis võib ületada õppeasutuse pädevuse ja suutlikkuse. Selleks tuleb soodustada oluliste osapoolte (õppeasutused, kohalik omavalitsus, vanemad ja lähedased, Eesti Töötukassa ja tööandjad) võrgustumist, et koguda ja vahendada üleminekuplaanide parimat praktikat ja pakkuda seeläbi erivajadustega noortele mitmekülgset tuge ja abi.
Hariduses osalemine ja tööle siirdumine eeldab erivajadustega noorelt, et ta on võimeline piisavalt hästi iseseisvalt hakkama saama. Selleks ei ole vaja mitte ainult füüsilist juurdepääsu õppeasutustele, praktika- ja töökohtadele, vaid just erivajadusele vastavat ja ligipääsetavat elukohta ja transpordivõimalusi. Samuti usalduslikku isikut, kes nõustab ja toetab erivajadustega noort tööellu siirdumisel ning sellele eelneval ja järgneval perioodil. On oluline vähendada killustatust ja suurendada kooskõla erinevate ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste poolt pakutavate meetmete vahel, et erivajadustega noortele oleks tagatud mitmekülgne ja järjepidev tugi koolist tööle siirdumisel. Seejuures tuleb Eesti Töötukassal teha märksa rohkem koostööd õppeasutustega, et toetada ilma erialase hariduseta ja mitte-töötavate erivajadustega noorte (nn NEET-noorte) tagasipöördumist haridussüsteemi.
Tagada järjepidev tugivõrgustik haridusest tööellu siirdumisel
On oluline, haridusasutuses kogutud teave noore oskuste ja võimete kohta ei läheks kaduma ning oleks pärast õpingute lõppu vajadusel kättesaadav ka teistele osapooltele. Vajalik on luua võimalus, kuidas erivajadusega noore individuaalne üleminekuplaan liiguks sujuvalt koos noorega õppeasutuste ning tuge ja abi pakkuvate asutuste vahel, olles seejuures ka Eesti Töötukassas individuaalse tööotsimiskava koostamise, tööturuteenuste pakkumise ja töövahenduse aluseks (tagades samas õiguse isikuandmete kaitsele). Siinkohal on tähtis just kohalike omavalitsuste ja sealsete sotsiaaltöötajate roll, et erivajadusega noort toetav võrgustik ei kaoks ära noore haridussüsteemist väljumise järel.
Suurendada erinevate osapoolte teadlikkust erivajadustest
Oluliseks väljakutseks on ka tööandjate teadlikkus, sest suurem osa neist ei mõtle oma majandustegevuse käigus sellele, kuidas erivajadustega noori tööellu kaasata.
„Proaktiivne riiklik teavitustegevus, sh tööandjate nõustamine Eesti Töötukassa poolt erivajaduste, erivajadustega noorte suutlikkuse, võimekuse ja oskuste teemal aitaks tööandjatel luua ja pakkuda noortele sobivaid ametikohti ja töökeskkondi, samuti vältida nende episoodilist töötamist või pikki tööotsimisperioode“, ütles uuringu autor Vootele Veldre.
Samuti tuleks Eesti Töötukassal teha haridusasutuste ja kutserehabilitatsioonikeskuste kaudu aktiivset koostööd tööandjatega, et leida need tööprotsessid ja tegevused, mida tööandjatel oleks võimalik tellida kaitstud töö keskustelt, kus tööalaste oskuste ja kompetentside arendamine käib käsikäes üldise rehabilitatsiooni ja siirdumistoe pakkumisega.
Parem teadlikkus erivajadustest on oluline ka haridussüsteemis, seetõttu on Haridus- ja Teadusministeeriumil oluline roll tagada, et õpetajakoolituses (sh täiendkoolituses) käsitletaks põhjalikult erivajadustega õppijate individuaalsete vajaduste märkamist, nendega arvestamist ja noorte toetamist koolist tööle siirdumisel. Samuti peavad Eesti Töötukassal ja teistel teenust osutavate asutuste spetsialistidel olema head teadmised erivajadustest ning võimekus ja võimalused kohandada teenuseid erivajadusega noore individuaalsete vajaduste järgi. Kogemusnõustamist on erivajadustega noored pidanud äärmiselt kasulikuks ning selle teenuse pakkumise võimalusi tuleb ka edaspidi suurendada ja tagada.