Maailma Säästva Arengu Komisjoni määratluse kohaselt on ühiskonna areng jätkusuutlik, kui see rahuldab inimkonna praeguseid vajadusi, kahjustamata seejuures tulevaste põlvede väljavaateid. Riigi areng on jätkusuutlik, kui ühiskonna kogu heaolu ja rikkus ajas ei vähene, vaid püsib muutumatuna või suureneb. Sisemajanduse koduprodukt (SKP) baseerub suures osas teenuste ja toodete tarbimisest tekkival rahalisel käibel ning ei erista, kas seeläbi ühiskonna heaolu suureneb või väheneb.
Maailmapank on ühiskonna tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu mõõtmisel aluseks võtnud rahvusliku rikkuse kontseptsiooni, kus hindamisel arvestatakse lisaks toodetud kapitalile ka inim- ja looduskapitaliga. Heaolu ja rahvusliku rikkuse muutuse hindamiseks ajas on Maailmapank võtnud kasutusele jätkusuutlik säästmismäära indikaatori, mis näitab:
- mille tulemusena või mille arvel majanduskasv toimib, s.t kuidas rahastatakse riigi arenguprotsessi ja
- milline on majanduskasvu alternatiivkulu (keskkonna saastamine, muutused inimressurssides).
Rahvusliku rikkuse kontseptsioon ja jätkusuutlik säästmismäär ning seda mõjutavad tegurid võimaldavad luua loogilise ja süsteemse raamistiku erinevate valdkonande vaheliste seoste ning ühiskonna juhtimisprotsessis ja poliitikate kujundamisel tehtavate kompromisside hindamiseks. Samuti võimaldab rahvusliku rikkuse kontseptsiooni hinnata erinevate kapitalide osatähtsust riigi rikkuse suurendamisel ja jätkusuutlikkuse tagamisel, mis loob aluse eesmärgipärasema maksu-ja eelarvepoliitika kujundamiseks.
Joonis: Jätkusuutliku arengu valdkondade vahelised seosed.
Uuringu ,,Eesti arengu alternatiivne hindamine – jätkusuutlikkuse näitajad” tulemused leiavad, et Eesti arengu jätkusuutlikkuse määr on langenud alates 1997. aastast, mis tuleneb vähesest säästmisest, põhivahendite ja looduskapitali kulumisest ning väikestest investeeringutest inimkapitali. Kuigi jätkusuutlikkuse määr on Eestis suhteliselt madal ja kahanev, siis ei tohiks selline trend jätkuda, sest see toob endaga kaasa heaolu vähenemist pikas perspektiivis.
Kuid projekti autorid pakuvad välja järgmiseid soovitusi jätkusuutlikkuse parandamiseks:
- Tuleks jätkata ja laiendada antud töös alustatud alternatiivsete arenguindikaatorite metoodika väljatöötamist ning hõlmata arvutustesse rohkem eluvaldkondi;
- Hakata kasutama majanduskasvu iseloomustava näitaja SKP kõrval regulaarselt ka teisi ühiskonna arengut laiemalt iseloomustavaid näitajaid;
- Seada eesmärgiks kogu rahvusliku rikkuse baasi regulaarse hindamise ja rikkuse suurendamise.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti peab erilist tähelepanu pöörama ajakohasema ja laiapõhjalisema ülevaate saamisele inimressursist ning sellega seonduvatest kulutustest ning investeeringutest. Samuti, on rahvusliku rikkuse ja jätkusuutliku säästmise kontseptsioonide kinnistamiseks vajalik erinevate osapoolte toetus.