Avatud innovatsiooni mudelit vastandatakse suletud innovatsiooni mudelile, mida kasutasid edukalt paljud ettevõtted peaaegu terve 20. sajandi. Suletud mudel tugineb eeldusele, et ettevõtjad peavad uuenduste tegemiseks ja konkurentsivõime säilitamiseks ise oma ettevõtte sees ideid arendama. Kuid tänapäeval räägivad suletud mudeli vastu mitmed asjaolud: kogemuste ja teadmistega inimeste suur mobiilsus, mitmete toodete ja teenuste kiire elutsükkel (toomisest turustamiseni), üha intensiivistuvast üleilmastumisest tulenev tihe konkurents välisettevõtetega jne. Kõige selle tulemusena on ettevõtted sunnitud end rohkem avama ning levib veendumus, et käes on nn avatud innovatsiooni ajastu. Ühe lausega võib öelda, et avatud innovatsioon on teadmiste sisse- ja väljavoolu eesmärgipärane kasutamine ettevõttesisese innovatsiooni kiirendamiseks ning ettevõtteväliste uuenduste kaasamiseks vajalike turgude laiendamine.

Siiani on avatud innovatsioonist räägitud eelkõige organisatsioonilises mõttes. Riigi roll on avatud innovatsiooni mudelis siiani lahti mõtestamata. Selle uurimuse raames loodi raamistik, mis aitaks välja töötada kõige olulisemad juhised poliitikakujundamiseks, arvestades avatud innovatsiooni mudeliga. Raamistikku testiti kolmes riigis: Hollandis, Belgias ja Eestis. Uuriti, milliste juhistega olemasolevate poliitikate puhul on juba arvestatud ja leiti, mida tuleks muuta.

Kesksed küsimused

Uurimus toob välja seitse peamist valdkonda, millele tuleb tähelepanu pöörata: uurimis- ja tehnoloogiaalane arendustegevus, suhtlus, ettevõtlus, teadus, haridus, tööturg ja konkurentsipoliitika.

Töö püstitab viis uurimisküsimust: 1. Mis on avatud innovatsiooni võtmepunktid? 2. Miks on avatud innovatsioonipoliitika õigustatud? 3. Milliseid poliitilisi lähenemisi võime me avatud innovatsiooni teooriast üle võtta? 4. Kuidas on need lähenemised esindatud Hollandi, Belgia ja Eesti riigijuhtimises? 5. Mida saame me õppida nende riikide võrdlusest?

Järeldused

Kolmes vaadeldud riigis on juba mitmed efektiivsed strateegiad töös ning avatud innovatsioonipoliitika kasutuselevõtt ei oleks nendega vastuolus. Avatud innovatsioonipoliitika peaks senist lähenemist avardama ja aitama tähelepanu pöörata ka vähem kesksetele valdkondadele, nagu tööjõud ja haridus. Riigijuhtide ülesandeks saab leida viis, kuidas harmoniseerida nende lähenemiste rakendamine erinevates valdkondades. Samuti tuleb keskenduda sellele, et avatud innovatsioonpoliitika vajab rohkemat kui ainult rahalist toetus, mis tundub olevat riigijuhtide senine eelistatud lähenemisviis. Rahaliste toetustega tuleb olla ettevaatlik, kuna see võib seda ohtu suuremate muudatuste elluviimise.