Eesti akadeemilised töötajad on oma tööga üldiselt rahul. Lektorite ja assistentidega võrreldes on mõnevõrra rohkem rahul kõrgemal ametikohal töötavad akadeemilised töötajad (nt professorid). Suurest rahulolust hoolimata on ligi pooled akadeemilistest töötajatest kaalunud ametikoha muutust ja veerand on selles suunas ka samme astunud.

Eelkõige motiveerib akadeemilisi töötajaid huvi õpetatava eriala vastu ja intellektuaalselt stimuleeriv keskkond. Akadeemiliste töötajate meelest on peamine õpetamist mõjutav tegur üliõpilaste motivatsioon. Kõrge motivatsioon on nende hinnangul kõige sagedamini õpetamist toetav tegur ja piiravaks teguriks peetakse üliõpilaste puudulikku motivatsiooni ja ettevalmistust. Seega näevad Eesti akadeemilised töötajad nii õpetamist toetavaid kui takistavaid tegureid eelkõige endast väljaspool, mitte aga võimalikke puudusi õpetamisprotsessis.

Peamised tegevused, mille kaudu  akadeemilised töötajad järelkasvu kasvatamisse ja lõimimisse panustavad, on üliõpilastele lõputööteemade pakkumine lähtuvalt uurimussuundadest, aga ka konverentsidel kuuldu ühitamine õppetööga. Lisaks märgitakse mõttevahetusi üliõpilastega vabas keskkonnas ja õppe sisu muutmist teadustöö tulemuste põhjal. Kõige sagedamini kaasavad üliõpilasi erinevate tegevuste kaudu need õppejõud, kes on rahvusvaheliselt mobiilsemad.

Vaid kolmandik (37%) akadeemilistest töötajatest on viimase kolme aasta jooksul mõnes välisriigi kõrgkoolis õpetanud või end õpetamiskvaliteedi parandamise eesmärgil täiendamas käinud. Mõne teadusprojekti raames on viimasel õppeaastal väliskolleegidega koostööd teinud peaaegu veerand õppejõududest.

Joonisel: Õppejõudude teadus-, arendus- ja/või muud loometööd takistavad tegurid kõrgkoolitüübi alusel

Akadeemilised töötajad peavad eri tüüpi enesetäiendusvõimalusi ja koolitusi ühtviisi kasulikuks. Levinuimad enesetäiendusvõimalused on kirjanduse lugemine, arutelud kolleegidega, üliõpilaste tagasiside ja konverentsidel osalemine. Oma oskusi soovitakse täiendada eeskätt seoses e- ja aktiivõppe meetoditega.