„Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ on Eesti kõrgkoolide akadeemilise personali uuring, mis keskendub töötajate rahulolule, töökeskkonna tingimustele ning akadeemilise töö eripäradele ning muutustele. Eesti uuring on osa rahvusvahelisest „Academic Profession in Knowledge-based Society“ (APIKS) uuringust, mis võimaldab iseloomustada Eesti teaduskeskkonda rahvusvahelisel taustal võrdluses umbes 30 riigiga (s.h. Saksamaa, Jaapan, Soome, USA, Venemaa, Leedu). Rahvusvaheline APIKS-i on kujundatud pikiuurimusena ja juhtrühma riikide seas on uuring praeguseks tehtud kolmel korral kümne aasta jooksul, Eestis toimub uuring teist korda. APIKS-i eelkäijateks on olnud Carnegie Survey (1992) ja the CAP Survey (2007-08).

Järgnevalt on esitatud 2018-2019 aasta Eesti uuringu põhisõnumid peatükkide kaupa.

I Üldine töökorraldus, õppe- ja teadustöö ning panus ühiskonda

Uuringust ilmneb, et enamik akadeemilisi töötajaid eelistab õppe- ja teadustöö ülesannete kooslust ning vaid 15% ainult 14% neist on huvitatud üksnes teadustööst ja 15% üksnes õpetamisest. Siiski kujutab teadustöökesksus töösoorituse hindamisel nii õppejõudude kui ka teadustöötajate puhul endast riski nende kahe tegevuse tasakaalule ning akadeemiliste töötajate paljude rollide (sh õppetöö, asutuseväline tegevus) väärtustamisele.

Akadeemiliste töötajate keskmine töönädal kestab õppesessiooni ajal 43 tundi, mis on sarnane 2012 aasta tulemusega. Kõige suurema koormusega töötavad õpetajad (keskmiselt 50 tundi nädalas) ja nooremteadurid (49 tundi). Nooremteadurite koormus on seotud märkimisväärse õpetamiskoormusega (14 tundi) ning juhtimis- ja administratiivtöö ülesannetega (8 tundi). See ei ole kooskõlas nooremteaduri ametikohale seatud teadustöö eesmärkide, nooremteadurite tajutud kompetentsidega ega nende enda eelistusega: 79% nooremteaduritest eelistab õpetamisele just teadustööd.

Akadeemiliste töötajate tööaeg jaguneb nelja rolli vahel: õppetöö, teadustöö, asutuseväline tegevus ja administratiivtöö (juhtimine). Samas tajub ainult kolmandik töötajaid, et asutusevälist töökogemust ja teadustöö rakendatavust arvestatakse personali valikul, edutamisel kui ka regulaarsel hindamisel.

Õppevormid varieeruvad nii rakenduskõrgkoolides kui ka ülikoolides. Traditsiooniline loeng ja seminar on ülekaalus küll mõlemat tüüpi kõrgkoolides, ent projektipõhine õpe, IKT-põhine õpe ja muud vormid on sagedasemad eelkõige rakenduskõrgkoolides. Sealsed akadeemilised töötajad tegelevad ülikoolide kolleegidega võrreldes märksa tihedamini õppematerjalide koostamise (98% vs. 84%) ja õppekavaarendusega (83% vs. 55%). Samuti pühendavad rakenduskõrgkoolide akadeemilised töötajad ülikoolide kolleegidega võrreldes professionaalsele arengule suurema osa tööaega.

II Akadeemilise karjääri kujunemine, võimaluste tajumine ja rolliootus

42% akadeemilistest töötajatest tunnetab, et praegu on noorte jaoks nende valdkonnas raske aeg alustada akadeemilist karjääri, kusjuures selle väitega nõustuvad eelkõige staažikamad töötajad (vanemteadurid ja professorid). Olenemata alustamisraskuste tunnetamisest on suurem osa (67%) akadeemilistest töötajatest siiski oma valikuga töötada akadeemilisel ametikohal rahul ja karjääri uuesti alustades saaks neist endiselt akadeemilised töötajad. Akadeemilise karjääri arengu toetamise teemal lahknevad seisukohad suurel määral, seda eriti akadeemilise karjääri alguses olevatel töötajatel. Tuge arengule tajutakse rakenduskõrgkoolides sagedamini kui ülikoolides.

III Akadeemiliste töötajate töömotivatsioon ja -rahulolu

Iga teine akadeemiline töötaja tunnetab oma töö pingelisust ja kurnatust ning seda, et teda ei väärtustata Eesti ühiskonnas. Väärtustamist tajuvad kolleegidest sagedamini õpetajad, ent ka nende seast nõustub selle väitega kõigest iga kolmas. Akadeemiliste töötajate väärtustamine annab märku sellest, kui atraktiivse ja olulisena seda eluala tajutakse, ning sellest, kui hõlbus või keeruline on akadeemilist järelkasvu leida.

Teadustöötajad tajuvad oma töö püsivust õppejõududega võrreldes ebakindlamalt, samuti hindavad teadustöötajad madalalt oma karjäärivõimalusi. Teadustöötajate tajutud ebakindlus võib osalt tuleneda vähesest tunnetuslikust mõjust juhtimisele: alla viiendiku (18%) nooremteaduritest ja 14% teaduritest tunnetab enda mõningast või suurt mõju akadeemilist keskkonda puudutavate otsuste kujundamise protsessile teaduskonna tasandil. Varasemate Eesti uuringute (nt Vadi et al., 2015) autorid on sellist ebakindlust selgitanud esmajoones projektipõhise teadusrahastuse tagajärjena: teadustöötajad sõltuvad tugevalt teadusgrantide saamise edukusest, mistõttu ongi nende turvatunne töö suhtes palju väiksem. Teadustöötajad, kes pole õppetöösse kaasatud ja kelle töötasu tugineb ainult teadusgrantidele, on seepärast töö püsivuse poolest üsnagi haavatavad.

IV Akadeemiliste asutuste juhtimine

47% akadeemilistest töötajatest peab asutuse juhtimist asjatundlikuks, ent iga neljas on vastupidisel seisukohal. Kui asutuse juhtimist peavad märksa sagedamini asjakohaseks õpetajad, siis teistest kriitilisemad on vanemteadurid ja dotsendid. Ülevalt alla juhtimisstiili tunnetab 51% akadeemilistest töötajatest ja tulemus on ühtlane peaaegu kõikides lõigetes. Kollegiaalset juhtimisstiili tajub iga neljas vastaja. Siiski leiavad ligikaudu pooled (44%) vastajad, et kollegiaalne juhtimisstiil nende asutust ei iseloomusta. Rakenduskõrgkoolide töötajad tajuvad kollegiaalset otsustusprotsessi tunduvalt sagedamini kui nende kolleegid ülikoolides (38% vs. 24%).

Kui 63% akadeemilisest töötajatest tajub oma mõju vahetu struktuuriüksuse (nt instituudi, osakonna) tasandil, siis alla poole vastajatest tunnetab seda teaduskonna/valdkonna või kolledži tasandil (42%) ja ainult 30% asutuse tasandil. Mõju tunnetamine vastandub mõneti ametiidentiteedile: ülekaalukas osa (91%) akadeemilistest töötajatest määratleb oma ametiidentiteeti teadusvaldkonna või -eriala kaudu.

21% akadeemilistest töötajatest leiab, et nende asutuses on viimasel aastal töötajaid näiteks soo, rahvuse, vanuse või puude põhjal diskrimineeritud. Suurim on see näitaja sotsiaalteaduste valdkonnas (25%) ja ametikohtade võrdluses nooremteadurite puhul (35%). Töötajate võrdse kohtlemisega oma asutuses nõustub 52% ja ei nõustu 27%, sagedamini nõustuvad meessoost akadeemilised töötajad (60% vs. 47%).