Vananeva elanikkonna ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste arengu kontekstis seisab Eesti sarnaselt teistele riikidele küsimuse ees, kuidas tagada riigi pakutava elukeskkonna kõrge kvaliteet moel, et kasvavatele ootustele vastamisel oleks samas riigi ülalpidamine ka elanikkonnale jõukohane. Sotsiaalteenuseid on vaja pakkuda terviklikumalt, et nende kättesaadavust kogu riigis parandada, suurendada riigipoolse töö efektiivsust ja leida võimalusi nii riigi kui omavalitsuste pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedi tõstmiseks ning teenuste kvaliteedi ühtlustamiseks omavalitsustes. Selleks on vaja standardiseerida abi- ja toetusvajaduse hindamine, et teenused ja tugi oleks kättesaadavad kõigile sõltumata elukohast. 

Eestis on suur probleem teenuste (eelkõige tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna, kuid ka tasandite KOV versus riik mõttes) killustatus. Ühest küljest ei tea abivajaja, kus ja mis teenuseid ta saama peaks, teisest küljest ei ole erivajadusega inimeste abivajaduse hindamise ja toetavate teenuste korraldajal ühtset ülevaadet ei abivajaja ega ka tema hooldaja vajadustest. Nii jääb tihti abivajaja mitme süsteemi vahele ega saa vajalikke teenuseid. Kuna Eestis on võetud suund teenuste detsentraliseerimisele (sh otsustamine peaks toimuma madalaimal võimalikul valitsemistasandil), siis abivajaja kui ka tema hoolduskoormuse hindamine ja teenuste korraldamine peaks käima KOVi kaudu. 

Tänaseks on abi- ja toetusvajaduse hindamisinstrument kasutusel erihoolekandeteenuse vajaduse ja ühe hindamisvahendina ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamisel ning isikukeskse erihoolekande teenusemudeli rakendamisel KOV-is. Abi- ja toetusvajaduse hindamisinstrument loodi 2016–2017, mille esimest prototüüpi on piloteerinud erihoolekandeteenuse uue teenusmudeli pilootprojekti tegevuste raames 8 kohalikku omavalitsust ja 12.2017–03.2018 erihoolekandeteenuse osutajad 283 inimese teenusvajaduse hindamisel.