Sooline ebavõrdsus kui Eesti ühiskonnas kõiki valdkondi läbiv probleem
Seda, et Eesti ühiskond on soolise võrdõiguslikkuse saavutamisest veel kaugel pea kõigis eluvaldkondades, kinnitavad nii statistilised näitajad kui ka analüüsid ja uuringud. Üks ilmekaim näiteks on tööturul valitsev sooline ebavõrdsus. Kuigi naiste tööhõive on suhteliselt kõrge, on olukord tööturul siiski ebavõrdne. Eestis on Euroopa suurim sooline palgalõhe, samuti on Eestis ELi üks suurimaid sooliselt jaotunud tööturge. Olukord on seda märkimisväärsem, et Eesti naised on võrreldes meestega oluliselt kõrgemalt haritud. Seega ei ole naiste potentsiaal tööturul piisaval määral kasutatud, naiste eneseteostus on piiratud ning seetõttu toob ka riigi poolt pakutav haridus ühiskonnale vaid osa võimalikust tulust ja arengust.
Euroopa riike kuues eluvalkdonnas võrdlev soolise võrdõiguslikkuse indeks näitab, et Eesti jääb soolise võrdõiguslikkuse tasemelt Euroopa keskmisest tasemest alla. Lisaks tööturu ja sissetulekutega seotud ebavõrdsusele rõhutab indeks soolist ebavõrdsust ajakasutuses ning selles, et naised panustavad oluliselt rohkem lähedaste (nii laste kui ka täiskasvanute) hooldusesse, kui mehed. Ka poliitilist ja majanduslikku võimu on Eesti naistel Euroopa keskmisest oluliselt vähem. Teisalt on Eesti mehed märkimisväärselt halvema tervise ja lühema elueaga kui Eesti naised.
Kuigi Eestis on ligipääs üldharidusele võrdselt tagatud nii poistele kui ka tüdrukutele, on haridussüsteem üheks teravaks ebavõrdsuse ilmnemise kohaks. ELi riikidest on Eesti hariduselu pea kõige enam sooliselt jaotunud. Põhikoolist väljalangenutest enam kui 70% on poisid, õppeedukus on sooti erinev – näiteks põhikooli lõpueksamid sooritab headele hinnetele oluliselt rohkem tüdrukuid – ning ka pikendatud õppe ja erivajadustega laste põhikooliklassides on ülekaalus poisid. Haridusvalikud nii põhi- kui keskkooli järel on samuti sooliselt väga erinevad – gümnaasiumis väheneb poiste osakaal põhikooliga võrreldes järsult ning ka põhikoolijärgselt siirduvad kutseharidusse pigem poisid, samas kui keskhariduse järel on kutseõppesse suundujate hulgas rohkem tüdrukuid.
Kutsehariduse erialavalikud on tugevalt sooliselt jaotunud, kõrgharidust omandab enam naisi kui mehi ning meeste osakaal üldise keskhariduse või kõrgharidusega elanikkonna seas on madalam, kui naiste osakaal. Poiste kehvemad õppetulemused ja suur väljalangemus põhikoolis, erialavalikute sügav sooline segregeeritus, kõrgema haridusega naiste märgatavalt suurem osakaal tööealise elanikkonna seas on vaid mõned ilmekad näited Eesti haridussfääri soolisest kallutatusest ja ebavõrdsetest võimalustest.
Eestis on küll seadusandlikul tasandil sisse viinud nõuded soolise võrdõiguslikkuse toetamiseks ja ebavõrdse kohtlemise keelustamiseks ning liitunud mitmete rahvusvaheliste konventsioonide ja lepetega, pole de jure võrdõiguslikkus kaasa toonud naiste ja meeste võimaluste, õiguste ja kohustuste võrdsemat jagunemist. Võrdsemate võimaluste saavutamist mõjutavad lisaks seadusandlikule raamile ja riiklikule poliitikale olulisel määral ka kultuur, ehk väärtused, hoiakud ja uskumused, mis puudutavad naiseks ja meheks olemist. Kuigi enamik Eesti inimesi tajub meeste positsiooni ühiskonnas naiste omast paremana, ei pea Eesti elanikud soolist ebavõrdust oluliseks probleemiks.
Kui ELi elanikest ligi 2/3 leiab, et nende riigis on sooline ebavõrdsus väga levinud või levinud, siis Eestis on samal seisukohal vaid 42% elanikkonnast ning üle kolmandiku inimestest usub, et Eestis on naised ja mehed võrdsed. Võrreldes neid arve Eesti tulemustega ülalviidatud soolise võrdõiguslikkuse indeksi erinevates valdkondades, ilmneb suur lõhe tegeliku olukorra ja probleemi tajumise vahel. Oskus soolist kihistumist märgata, analüüsida ning probleemiks pidada on pärsitud ühiskonnas levinud soostereotüüpide ja eelarvamuste poolt. Rolli mängivad ka inimeste madal teadlikkus võrdse kohtlemise olulisusest, eelarvamused ning napid oskused ebavõrdset kohtlemist märgata ja sellele reageerida.
Hariduse roll soolise ebavõrdsuse vähendamisel
Haridus laiemalt ja kool kui institutsioon kitsamalt mängivad soolise võrdõiguslikkuse edendamisel olulist rolli. Ühest küljest on oluline, et võimalus hariduse omandamiseks oleks tagatud nii poistele kui ka tüdrukutele. See võib tähendada nii ligipääsu tagamist haridusele (nt õigus ja võimalus koolis käia) kui ka seda, et õppekavad, õppemeetodid ja õpetamispraktikad toetaksid mõlemast soost laste ja noorte koolis püsimist ja hariduse omandamist. Uuringud on kinnitanud, et poisse ja tüdrukuid koheldakse koolis erinevalt ning nende võimalused õppida ja haridust omandada on seetõttu samuti erinevad. Erinev kohtlemine viib erinevusteni õppeedukuses, koolikeskkonna tajumises ning erialavalikutes.
Teisalt mängib kool, kui keskne sotsialiseerija, olulist rolli ühiskonna väärtuste ja normide looja ning edasikandjana. Sellest tulenevalt mõjutab koolis toimuv võrdõiguslikkust ka muudes eluvaldkondades, nt perekonnas, tööturul ja kogu ühiskonnas laiemalt. Sooteema lõimimist koolide õppekavadesse on peetud üheks parimaks viisiks soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks pikemas perspektiivis. Samas mõjutavad ühiskonnas prevaleerivad hoiakud ja normid ka haridussüsteemi – nii haridusvaldkonna töötajate hoiakud kui ka praktikad, nt õpetamisviisid, õppekavade ja õppematerjalide loomine, lähtuvad ühiskonnas laiemalt levinud normidest, väärtustest ja hoiakutest. Haridussektori reformimine üksinda ei ole soolise ebavõrdsuse kaotamiseks piisav, kuid haridussektoril on väga suur potentsiaal mõjutada meeste ja naiste võrdseid võimalusi ja soolise võrdõiguslikkuse kui põhiväärtuse aktsepteerimist.
“Haridus on üheks võtmevaldkonnaks, mille muutmise abil on võimalik muuta ühiskonda laiemalt” – Helen Biin
Kui eesmärk on naisi ja mehi ning soolist võrdõiguslikkust puudutavate stereotüüpide, normide, hoiakute ja väärtuste muutmine, siis võib üheks parimaks strateegiaks pidada (tulevaste) õpetajate ja koolijuhtide harimist vastaval teemal, et nemad omakorda „levitaksid viirust“ laste ja noorte hulgas.
Sootemaatika edukaks lõimimiseks õppekavadesse ning õpetamis- ja käitumispraktikate muutmiseks koolis on oluline, et õpetajad teadvustaksid ja oskaksid märgata neid internaliseeritud käitumismalle ja hoiakuid, mida nad töö käigus õpilastele edasi annavad. Selleks peab (tulevastele) õpetajatele pakkuma nii teoreetilisi teadmisi soolisest võrdõiguslikkusest ja soo rollist koolis, praktilisi oskusi märgata soolisi stereotüüpe, mittesootundlikku või diskrimineerivat käitumist kui ka pedagoogilisi oskusi selliste olukordade lahendamiseks. Sootemaatika integreerimine õpetajakoolitusse on äärmiselt oluline, kuna õpetaja roll väärtuste ja hoiakute edasiandjana täna õpetaja otsesele ja tihedale kontaktile õpilastega väga suur ning soolise võrdõiguslikkuse lõimimise viis erinevatesse õppeainetesse sõltub eelkõige just õpetajat, kui kõige vahetumast aine vahendajast.