Eesti asenduskodudest lahkub igal aastal sadakond last iseseisvasse ellu. Seaduse kohaselt võib asenduskodus elada 18-aastani või kuni päevases õppevormis õpingute lõpetamiseni. Kuna mõni vale otsus või teadmatus võib asenduskodust ellu astunu viia olukorda, kus iseseisev toimetulek osutub keeruliseks või võimatuks, peab noor olema põhjalikult ettevalmistatud iseseisva eluga kaasnevate probleemidega toimetulekuks.

Mõttehommikul esinenud Praxise analüütik Pirjo Turk tutvustas äsja valminud uuringut, mis kirjeldab asenduskodude noorte olukorda, asenduskoduteenuse võimalusi ning praktikat seoses iseseisvuvate noortega.

“Kuigi asenduskodude noortel on arusaam, millised eeldused on olulised eduka iseseisva elu alustamiseks, jääb noortel siiski puudu mitmetest elementaarsetest teadmistest ja oskustest, mis on vajalikud iseseisva elu alustamiseks.” – Pirjo Turk

Jaan Aps Heateo Sihtasutusest rääkis, et vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsi ja noori aitavate organisatsioonide käsutuses on tegelikult palju rohkem vahendeid, kui riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvereale kirja on pandud. Ta tõi näitena rahalised annetused, mitterahalised toetused ning vabatahtliku töö.

Aruteludega üritati leida lahendusi, milline peaks olema kohalike omavalitsuste roll asenduskodu noortele tugi- ja järelhooldusteenuste pakkumisel. Samuti mõeldi, kas ja kes peaks olema asenduskodust iseseisvuva noore tugiisik. Lisaks arutleti teemal, kuidas võiks paremini suunata ja koordineerida kodanikeühenduste abi asenduskodudele ning milline võiks see abi olla.

Vastuseid otsiti ka küsimustele, kas ja milline peaks asenduskodu kasvandikel olema ühendus oma bioloogiliste vanematega ning kuidas toetada kohalike omavalitsuste tasandil noort, kes ei soovi oma elukohajärgses valla- või linnavalitsuses pärast asenduskodust lahkumist iseseisvat elu alustada.

Pikemalt saab mõttehommikuga tutvuda siin.