Lapsevanemate hoiakud füüsilise karistamise osas on suhteliselt liberaalsed, veerand lapsevanematest ei ole üldse või pigem nõus väitega, et füüsiline karistamine on vägivald, mitte kasvatusmeetod.
Eestis esmakordselt läbiviidud lapse õiguste ja vanemluse monitooringust selgub, et veelgi rohkem lapsevanematest leiab, et teatud olukordades on laste füüsiline karistamine mõistetav. Sellega on pigem või täiesti nõus 38 protsenti vanematest.
Samas peab täiskasvanutevaheliste probleemide lahendamist füüsiliselt mõistetavaks kaheksa protsenti lapsevanematest.
Kaks protsenti vanematest tutistab last
Monitooring näitas siiski, et lapsi distsiplineeritakse vitsa, rihma või laksu andmise teel suhteliselt vähe.
Viis protsenti lastest ütleb, et neid tutistatakse sageli või mõnikord, viis protsenti, et nad saavad sageli või mõnikord laksu ning kolm protsenti saab rihma või vitsa.
Ka täiskasvanutest ütleb vaid üks protsent, et kõige sagedamini kasutatavate distsiplineerimisviiside hulka kuuluvad neil laksu andmine ja teine protsent, et rihma või vitsa andmine.
Lisaks kasutab kaks protsenti lapsevanematest tutistamist.
Mida kõrgem haridustase lapsevanemal oli seda enam oli ta nõus väitega, et laste füüsiline karistamine on vägivald, mitte kasvatusmeetod.
Kui alg- või põhiharidusega vastajatest 60 protsenti nõustus väitega, siis kõrgharidusega vastajate seas oli nõustujate osakaal 78 protsenti.
Monitooringu koostajad märgivad, et kui eesti keelt kõnelevatest lapsevanematest peab laste füüsilist karistamist vägivallaks, mitte kasvatusmeetodiks 78 protsenti, siis peamiselt muud keelt rääkivatest lapsevanematest 61 protsenti.
Seega võib hoiakute põhjal oletada, et kuna paljud lapsevanemad on füüsilise karistamise osas suhteliselt pooldavad, tuleb Eesti perekondades ette olukordi, kus lapsi erandkorras siiski tutistatakse või antakse neile laksu või vitsa, isegi kui peamise distsiplineerimisviisina füüsilist karistamist ei kasutata.
Ükski täiskasvanu ei tohi lapse vastu kätt tõsta
Monitooringu koostajate sõnul tuleb füüsilist karistamisse suhtuda taunivalt, kuna laste kohtlemise sellisel viisil, mis valmistab talle valu või kehalist piina, keelab nii lapse õiguste konventsioon kui ka Eesti lastekaitse seadus.
Seega peaks füüsilise karistamise osas rakendama null-tolerantsi ning eesmärgiks peaks olema sellise olukorra saavutamine, kus ükski täiskasvanu lapse vastu kätt ei tõstaks.
Ei saa pidada rahuldavaks ka seda olukorda, kus viis protsenti lastest sageli või mõnikord laksu saavad või kolm protsenti rihma või vitsa.
Ka väike osa lapsi peab vitsa parimaks, valdavalt aga selgitust
Nii lapsed kui lapsevanemad ütlevad, et kõige sagedamini selgitavad lapsevanemad lapsele, miks lapse käitumine ei olnud õige, keelavad, pahandavad ja julgustavad last õigesti käituma.
39 protsenti lapsevanematest nimetab kolmandana kõige rohkem kasutust leidvate distsiplineerimisviiside hulgas ka mõne privileegi ärakeelamise.
Üldjoontes eelistavad lapsed neid samu distsiplineerimisviise, mida vanemad kasutavad.
Lapsed leidsid kõige sagedamini, et vanemad peaksid selgitama, miks lapse käitumine ei olnud õige. Nii arvas tervelt 39 protsenti lastest.
Privileegide keelamist eelistab 29 protsenti lastest ja julgustamist 27. Sellele järgneb pahandamine ning reeglite meeldetuletamine.
Laksu andmist peab parimaks üks, vitsa või rihma andmist kolm ning tutistamist samuti kolm protsenti lastest.