• Iga kolmas venekeelne abiturient tahab Eestist ära.
  • Reaalainete õppesuunale peaks kehtestama riikliku tellimuse juba 10. klassis.
  • Noormeeste ja neidude eelistused annavad jätkuvalt alust tulevastele palgaerinevustele.

Kõrgharidusest unistajaid on meil rohkem, kui arvatakse. Pärast koo­li kohe tööle kipuvad vähesed. Poliitika­uuringute keskuse Praxis hariduspoliitika analüütik Mihkel Nestor nimetab linnalegendiks arusaama, nagu oleks suuremal osal põhikoolilõpetanutest mõistlik minna kutsekooli, mitte gümnaasiumi, sest abituriendid piirduvadki paljudel juhtudel üldkeskharidusega, jäädes seega elukutseta. Uuring „Koolilõpetajad ja nende karjäärivalikud” näitas, et sihiteadlikke otse tööle minejaid on nende seas ainult kaks protsenti. Praxis küsitles möödunud kevadel 1800 abiturienti üle Eesti, 800 neist vastas sügisel küsimusele, kuidas nende plaanid õnnestusid. Küsitletute hulgas oli ka kutsekeskhariduse omandanuid, siinkohal kõneleme pelgalt keskkooli­lõpetanutest.

Kodumaist kõrgharidust eelistab tervelt 70% koolilõpetajatest, 11% (eesti keeles õppinuist seitse protsenti) peab paremaks välismaiseid kõrgkoole. Marssalikepike on niisiis taskus 81 poisil/tüdrukul sajast. Valdkonniti on pingereas esimesed sotsiaalteadused, äri, juura. Nemad moodustavad 27% edasipürgijatest, järgneb kunstiga, humanitaariaga seonduv, loodus- ja täppisteadustest, mis on riigi soosingud, unistab ainult 14% abiturientidest. Kes valiku teeb, peab esmatähtsaks eriala huvitavust, kui riigieksamite tulemused just suunamuutust peale ei suru. Sellest, mis määravaks saab, on huvitavuse järel teisel kohal tasuta õppimise võimalus. Edasi tulid muud tegurid, näiteks töökoha saamise tõenäosus tulevikus.

Mis juhtub, kui valitud erialale saada ei õnnestu? Enamik oli üsna lihtsalt nõus õpitavat vahetama ehk raudkindlad oma valikutes siiski ei oldud. Sügisel selguski, et pooled olid valinud uue valdkonna.

Kõrgkooli maine suurt ei loe
Kui seda või teist saab meil õppida mitmes kõrgkoolis, siis millest koolieelistus sõltub? Ülikooli maine oli põhjuste reas päris lõpuotsas.

Reaalkallakuga klassis õppinu tah­tis tavaliselt reaalainetega edasi min­na. „Eesti keskkoolides/gümnaasiumides ei ole praegu nii, et reaal- või humanitaarklasside vahel jaotutakse kindlalt selle järgi, milline ühe või teise õpilase andelaad just on. Ühte või teise klassi sattumine on „toru­koolides” (12 aastat ühes ja samas) küllaltki juhuslik. Ehk võiks siis mitte ainult kõrg- ja kutsekoolides, vaid ka keskkoolides/gümnaasiumides rakendada riiklikku koolitustellimust. Ja kui pooled klassidest oleksid reaalkallakuga, hakkaksid ka õpilased klassivalikusse tõsisemalt suhtuma, loodusained nihkuksid nende eelistustes ettepoole. Või kui tahame oma kõrgharidust mingis suunas kallutada, oleks ehk õigem sellega algust teha juba gümnaasiumis. Senisest rohkem rahvast läheks siis pigem TTÜ-sse kui TLÜ-sse,” usub Nestor.

Kes endasse usub, ostab pileti
Reaalkallakuga klasside lõpetajatel on eneseusku rohkem kui teistel. Nende hulgas eelistab suurem protsent välismaiseid kõrgkoole. Hoopis suur on nende osakaal vene keeles õppinute seas. Venekeelsetest tahab tervelt kolmandik kõrghariduse omandada väljaspool Eestit.

„Kurb, et välismaale lähevad nad õppima just reaalaineid ja arstiteadust, mida Eesti riik prioriteetseteks peab,” nendib Nestor. „Oleme mõelnud, et kui võtta haridust kui asja, mida saab rahaks vahetada, siis välismaal ei õnnestu see eriti hästi, kui oled Eestis õppinud kunsti, riigiteadusi. Aga insener või arst leiab tööd igal pool. Kui tahame, et vene noored neid ameteid Eestis õpiksid, siis peame mõtlema, mida teha, et nad paigale jääksid.”

Praxis palus koolilõpetajatel hinnata, kuidas nad oma toimetulekuga koolis rahul on olnud. Kõige kõrgemalt hindavad ennast need, kes pürivad välismaa kõrgkoolidesse, veidi kehvemini need, kes tahavad kodus ülikoolid lõpetada. Endaga ei ole üldse rahul kutsehariduse valinud. Nad hindavad ennast veel madalamalt kui need, kes kohe pärast kooli tööle siirduvad.

„Muret teeb ka see, kuidas valikud poiste ja tüdrukute vahel jagunevad. Nii see nüüd küll ei ole, et noored naised kipuvad kooli ja noored mehed tööle. Iseasi, et viimased otsustavad enne kõrgkooli kaitseväes ära käia. Vahe on erialavalikus.

Kui poistest tahtis loodus- ja täppisteadusi õppida 23%, tehnikat, tootmist, ehitust 24% küsitletuist, siis tüdrukute hulgas olid need arvud vastavalt kaheksa ja kuus. Endisaegsed soorollid on meil tugevasti kinnistunud, kuigi pole põhjust arvata, et naised oleksid näiteks programmeerimises kehvemad kui mehed. TTÜ muretseb kõrge väljalanguse pärast, tüdrukutel poleks püsivusega nii palju probleeme, nemad niisama lihtsalt käega ei löö.” Tüdrukute suur eelistus on sotsiaalteadused, neid õpiks peaaegu iga kolmas, meditsiiniga seonduvat aga 16% vastanuist.

Õpetajaks ei kipu naljalt keegi
Eesti rahva harimine ei paku huvi peaaegu kellelegi. Ainult üks protsent meestest teeks seda vabal valikul, tüdrukutest oli viis protsenti end klassi ette mõelnud. „Neid oli nii vähe, et siin on isegi statistiliselt korrektseid järeldusi raske teha. Liiati hakkas silma, et neid, kes hariduselu oma eelistusena välja pakkusid, me kooli eriti ei ootagi. Nende enesehinnang oli madal, nad ei saanud õppimisega kuigi hästi hakkama. Varasemad uuringud on näidanud, et maa soolaks pürivad sagedamini maalt pärit noored.”

Koolilõpetajate valikuid mõjutab mõneti, mitte küll väga tugevasti, vanemate haridustase. Mida rohkem on vanemad õppinud, seda tõenäosemalt eelistavad nende lapsed välismaist kõrgkooli, sest tahavad saada väga hea hariduse. Samas kipuvad võõrsile õppima ka väga madala haridustasemega vanemate järeltulijad. See on nende esimene eelistus, sest nad on kodus kogenud, kui raske on Eestis elada.”

Kui sõita, siis šotlaste juurde
Praxis uuris 1800 koolilõpetajat. Kui saadud näitajate põhjal kõigi läinud aastal kooliga hüvasti jätnute (9000) üle otsustada, siis Eestist ära kippus neist 1300. Kui küsida, miks nii, ütleb 2/3, et see on nende jaoks oluline väljakutse. Pooled arvava, et Eestis antav kõrgharidus ei ole küllalt kvaliteetne. Kui Eesti haridusjuhid seda seisukohta ei jaga, peaks püüdma murda müüte, millest noored lähtuvad. Meil on ju üldiselt arvatud, et bakalaureuseastme võiks kodus läbi teha.

Minejate peamine sihtriik on Suurbritannia, mitmed lähevad sealjuures Šotimaale, kus on kõrgharidus tasuta. Huvituseta pole seegi, et ka vene keeles õppinud eelistavad Suur­britanniat Venemaale, kui tunnevad, et tiivad kannavad. „Asjata arvame, et nad lähevad ära ahistatusest. Ei, Eesti kehvad palgad, madal elatustase on see, mis neid hirmutab,” on Mihkel Nestor veendunud. Ta nimetab seda kaalutletud majanduslikuks otsuseks. Vene keeles õppinutel on soov lahkuda kuus korda suurem kui eestlastel. Need, kes on õppinud koolides, mis riigieksamite järgi esikümnesse kuuluvad, on soov Eestist lahkuda kaks korda suurem kui ülejäänutel. Kui nendelt, kes Eestisse kõrgkooli jäävad, küsida, miks nad nii otsustasid, on esikohal hirm suurte kulude ees, millest kodust kaugel ei pääse.

Lõpp hea, kõik hea

Kuidas siis läks sügisel neil, kes kevadel keskkoolid/gümnaasiumid lõpetasid ja sellest-tollest unistasid? Enam-vähem hästi.

Kevadel tahtis Eestis kõrgkoolidesse minna 70% neist, läks 74%, mis tähendab, et väike osa välismaale pürginutest sinna siiski ei jõudnud. Kohe mõtles tööle minna 2%, pidi minema 6%, mis muidugi ei tähenda, et nad uuesti kõrgkooli ei katseta. Loodus- ja täppisteadused, ime küll, võitsid õppureid juurde. Kevadel oli tahtjaid 14%, sügisel koguni 6% võrra rohkem. Suhtarv võis suureneda näiteks nende arvel, kellele tasuta juurakohti ei jätkunud.

Uuringu tellisid Praxiselt SA Archi­medes ja HTM.

Allikas: Varsti kiitleme kõik kõrgharidusega, Õpetajate Leht