Kohalike valimiste aegu muutuvad praegused võimuesindajad aktiivseks ning tahavad pidada dialoogi kohaliku rahvaga. See on igati hea võimalus võtta rahvaesindajal nii-öelda lipsust kinni ning vahetada mõtteid kodukoha oleviku ja tuleviku üle.

Tuleb vaid pisut jälgida, kas jutus on piisavalt infot ja argumente. Seda saab iga kodanik hinnata, kui esitab kandideerijale mõned küsimused. Eks ta siis kuuleb, kas vastuseks tuleb ümmargust tühijuttu või on plaanidel ja lubadustel ka tõepõhi all. Hinnata tuleb ka ausat ülestunnistust, kui asjad on keerulised ja head lahendust pole varnast võtta. Valimiste ja valitsemise tegelik eesmärk ongi ju koos neid lahendusi otsida.

Küsi, kuidas meil praegu läheb

Kui kandidaat hakkab: kiitma kõike kena, mida tema koos oma erakonnaga on seni saavutanud või laitma kõike seda, mida praegu valitsev seltskond on untsu keeranud, jäägu küsija rahulikuks ning uurigu hoopis konkreetselt kulude ja tulude kohta ehk kust meie raha tuleb ja kuhu ta läheb. Kas meil on piisavalt varu, et vajalikud igapäevased kulutused ära katta? Kui on edaspidi vaja kärpeid teha, siis mille arvelt kandidaat tahab kokku hoida? Kas on see koolitoit, mõni ehitatav objekt, teede korrashoid või mõne kultuuritöötaja koondamine?

Muidugi mõista on ka valijal oma eelistused ning vastuse järgi saadki aru, kas kandidaadi ettepanekud sinu valikutega kattuvad. Uskuda ei maksa neid, kes igas asjas on valmis raha juurde lubama.

Kuigi majandusel läheb pisitasa paremini, pole äkilist sissetulekute suurenemist mõtet loota. Kohalikud ettevõtted annavad küll kohapeal tööd, aga nende maksud lähevad ju ikka ühisesse katlasse. Sellise tulu peale vallavalitsejad panuseid teha ei saa.

Mil moel on plaanitud sissetulekute pool? Kas peamine lootus on sellel, et valda voolab kuskilt juurde elanikke? Või kui maksurahast ei piisa, kas õnnestub riigilt rääkida välja suurem summa tasandusfondist ehk keskvalitsuse antavast rahast? Milline on strateegia, kui rahandusministeeriumiga peetakse kõnelusi järgmiste aastate eelarve suhtes? Kas kohapeal on peetud nõu ja pandud valmis korralikud arvutused? Milline on varuplaan, kui loodetud summat ei saada ning tuleb siiski ise toime tulla?

Küsi, mis meist edasi saab. Kas jääme üksi või teeme koostööd?

Tuleviku suhtes on peamine teema see-mida-ei-tahagi-enam-nimetada ehk haldusreform. Ka siin on abiks, kui emotsioonid ja kirumine maha jätta ning proovida kandidaadiga juttu teha konkreetsetest lahendustest.

Rahvaloenduse tegijad toovad järjest päevavalgele arve, mis tõendavad olukorda, mida kõik juba omal nahal tunnevad. Mida kaugemal tõmbekeskustest, seda vähemaks jääb vallas inimesi, seda rohkem tuleb sõita töö pärast, seda kaugemale jäävad koolid. Seetõttu peavad omavalitsused üksteisega paratamatult koostööd tegema, kas siis liitutakse või mitte. Pole just hea märk, kui mõni kandidaat tahab ainult oma jõududega hakkama saada ning peab teisi omavalitsusi vaid konkurentideks.

See, et valdu pole liidetud, ei tähenda, et nad ei võiks oma ülesandeid koos lahendada juba praegu. Igal juhul on vaja panna seljad kokku, et ära teha midagi suuremat, millest oleks kasu tervele piirkonnale. Seetõttu päri kandidaadilt, milline on tema arvates parim viis naabritega ühist asja ajada – kas liitumine, teenuste koos pakkumine või näiteks ühised investeeringud.

Küsi, mismoodi me suudame areneda

Just praegu pannakse kokku plaane, mida teha Euroopa Liidu tõukefondide rahaga. Nende taotlemine algab juba järgmisel, 2014. aastal. Näiteks kohalike teenuste korralduse arendamiseks on hetkel kavandatud 138 miljonit eurot. Kui mõni kandidaat annab välja kindla veksli, et just tema erakond või valimisliit toob kodukohta suure rahakoti, et korrastada koolid, maksta igale põllupidajale toetusi või ehitada ometigi valmis üks kultuuripalee, siis seda juttu uskuda ei maksa. Kindlasti tuleb selle raha kasutamise suhtes kõva konkurents.

Tunne ära lubadused, mis on üleliia ambitsioonikad. Esiteks pole tegu mingi vaba reserviga, millest saaks katta kõik tegemata asjad. Kuna kogu euroraha moodustab umbes 15% riigieelarvest, siis seda tuleb kulutada ja investeerida targalt ja nii üle kogu riigi.

Mida väiksem on omavalitsus, seda keerulisem on leida projektis vajalikku omafinantseeringut ning seda hoolikamalt on vaja valida, mille jaoks seda kasutada. Parimal juhul leitakse ühine vajadus ning kulutatakse struktuurifondide raha selleks, et saada pigem üks, aga see-eest kogu piirkonnale kasutoov asi. Seega võib just eurorahast saada ka kohalike omavalitsuste koostöö käivitaja.

Seega pole valimisprogrammist mõtet otsida nimekirja objektidest, mida ELi rahaga ehitama hakatakse. Küsi hoopis, mis eesmärgil on raha kõige rohkem vaja ja kas on kaalutud mõju, mida investeering peaks kaasa tooma.

Ning kui euroraha on ära kulutatud, siis kuidas plaanitakse valminud objekti ülalpidamiskulud katta?

Lisasoovitus nii enne kui pärast valimisi

Usun, et seda polegi tarvis valijatele enam meelde tuletada, aga kandidaadilt tasub ikka ja jälle küsida, kuidas kavatsetakse kohalikke inimesi kaasata omavalitsuse arendamisse ja juhtimisse.

Praegu on paljudes omavalitsustes levinud, et olulisi asju arutavad ja otsuseid langetavad volikogu ja vallavalitsus – kah ju kohalikud inimesed. Aga väljaspool neid kabinette on ju inimesed, kes peavad tehtud otsustega elama. Valitud rahvaesindajatel on kasulik saada head nõu, kuidas kodukandi probleeme kõige mõistlikumal viisil lahendada ning oma kogukonna arengule kaasa aidata.

Hea tööriist oma koduvalla võimaluste hindamiseks ning naaberomavalitsustega võrdlemiseks on veebileht www.kodupilt.ee. Seal saab võrrelda oma vallas olevaid teenuseid teiste omavalitsuste omadega. Saab näiteks vaadata, kui palju tuleb oma kodukoha lähedal maksta eaka sugulase hooldekodu kohtasu ning mis on hind pisut kaugemal, naabervallas. Omakandi võimuesindajalt maksab siis küsida, millest võivad olla erinevused tingitud – miks on meie lasteaedades rohkem lapsi ühe kasvataja kohta, miks on meie valla maksutulu elaniku kohta hulga madalam kui naabrite juures keskmiselt.