Möödunud nädalal valmis uuring, millest selgus, et kohtuprotsessides osalevaid lapsi koheldakse sageli võrdväärselt täiskasvanutega, sealjuures arvestamata laste õigust olla ära kuulatud või rääkida kaasa nende elu puudutavates otsustes. ERR Novaator uuris uuringu autoritelt, mida võiks Eesti ja Euroopa praktikas teisiti teha.

Analüüsi autorite hinnangul on tarvis luua tingimused, milles lapsed saaksid anda kvaliteetseid ütlusi, et sünniksid õiglased otsused sealjuures võimalikult vähe last traumeerides. Uuringu kaasautori, Praxise analüütiku Marre Karu sõnul saaks olukorda leevendada koolitatud personaliga, sobivate ülekuulamisruumidega kohtus, lapse vanust ja arengut arvestades ning vanemate või hooldajate toetusega.

„Et vähendada laste vaimset pinget ja läbielamist, on oluline roll laste toetamisel lastekaitsetöötajate, sotsiaaltöötajate ja psühholoogidel. Mitte alati ei oska lapsevanemad last piisavalt informeerida ja toetada,“ selgitas Karu.

Näiteks hooldusõiguse vaidluste puhul ei ole lapsevanemad erapooletud, mistõttu võib laps sattuda vanematevahelise konflikti keskele ja laps ei saa objektiivset infot. Kohtusse satub terve hulk lapsi, keda on lapsevanem väärkohelnud või kelle vastu laps peaks tunnistama. „Alati ei saa eeldada lapsevanemate erapooletust või oskust lapse parimas huvis käituda ning siinkohal peab kohtusüsteem lapsele erapooletuks tugipunktiks olema,“ ütles Karu.

Uuringu üks autoritest Euroopa Põhiõiguste Ameti (FRA) lasteõiguste osakonna juhataja Astrid Podsiadlowski avas ERR Novaatorile laste kohtusüsteemis osalemise kogemust Euroopas.

Tema sõnul ei ole enamuses riikides piiranguid, kui palju ülekuulamisi võib tsiviilmenetluse käigus lastega teha. „Uuringus osalenud erialaspetsialistid ütlesid, et tsiviil- ja kriminaalmenetlustes võib ülekuulamisi teha korduvalt ning nende arv pole piiratud. Otsuse kas alaealine kas alaealine kuulatakse tsiviilmenetluses ära teevad menetlusega seotud osapooled, mis ei pruugi alati tagada, et lapsed kuulatakse ära toetavates tingimustes,“ märkis Astrid Podsiadlowski.

Tsiviilmenetlustes toob Podsiadlowski eeskujuks Ühendkuningriigi, kus menetluse käigus tagatakse lapsele pidev tugi ning lapse-keskne informatsioon, samuti nõustatakse selle osas asjaga seotud ametnikke. Saksamaal, Prantsusmaal ja Horvaatias tegutsevad spetsiaalsed kohtud, kus on tingimused laste ülekuulamiseks, näiteks videosalvestuse võimalused ning lastele kohandatud ruumid. Samuti kasutatakse seal lastesõbralikke ülekuulamistehnikaid, et vähendada menetluse pikkust ning lastega töötavad selleks eriväljaõppe saanud erialaspetsialistid.

Just viimast, eriväljaõppega spetsialistide koolitamist ja kaasamist, soovitab Astrid Podsiadlowski ka Eestile. Need spetsialistid aitaksid tagada, et lapsele antakse selget ja ühest infot menetlustoimingute ja protsessi kulgemise kohta. Spetsialistidel oleks õigus olla lapse juures ka ülekuulamistel ning tagada vajadusel lapsesõbralikud tingimused. „Sellised protseduurilised kaitsemeetmed peaksid olema tagatud kõigile õigussüsteemi menetluses osalevatele lastele olenemata nende rollistvõi east,“ ütles Astrid Podsiadlowski.

Astrid Podsiadlowski toob välja neli aspekti, kus lastele kohandatud kohtumenetlusest võiks tulu tõusta:

* tõhusamad menetlustoimingud aitavad vähendada ülekuulamistele kuluvat aega;

* lastesõbraliku keskkonna tingimusi, mis on sätestatud kannatanu direktiivis, oleks võimalik kasutada ka teistes ülekuulamistes;

* lastesõbralike meetmete rakendamine, nagu kohased intervjueerimistehnikad, kohase keele kasutamine, sobiva ülekuulamistoa valimine, ei ole tegelikult kallid, võti on professionaalses laste-keskses tegevuses;

* võimaliku korduva traumatiseerimine vältimine aitab luua pikaajalise mõju lapse positiivsele arengule.

ERR Novaator uuris teema kohta ka uuringu teiselt autorilt Marianne Meiorult Inimõiguste Keskusest.

FRA uuringu tulemustest selgub, et kiriminaamenetlustes kuulatakse lapsi rohkem kui tsiviilmenetluses, kuna kriminaalmenetluses on tarvis tõendeid. Kas tsiviilmenetluses on piiratud ka see, kui palju ülekuulamisi võib lastega teha ja kes ning kuidas neid läbi viib?

Tsiviilmenetluses on paigas üksnes nõue, et laps tuleb ära kuulata. Mitu korda, kes ja kuidas seda teeb on seadustasandil täpsustamata. Selles osas puuduvad ka juhendid, mis teatud liiki juhtumite puhul on kriminaalmenetluses täiesti olemas. Tsiviilmenetluses on enamasti kohtunik see, kes otsustab, kuidas ja kus lapsega rääkima peaks. Seetõttu varieerub praktika väga suuresti olenevalt kohtunikust.

Praegu hindab lapse küpsust kohtunik. Mis on praeguse praktika tugevused, mis nõrkused?

Kohtumenetlustes on tõesti kohtunik see, kes annab lõpliku hinnangu. Samas võib kohtunik abina kasutada ka lastekaitsespetsialisti või psühholoogi, kuid enamasti seda ei juhtu. Tsiviilmenetluses eriti on kohtunikul suur roll ja otsustusvabadus.

Pigem on see nõrkus, kui tugevus – kohtunikul ei ole vastavat professionaalset ettevalmistust, mis ulatuks ühest või kahest koolitusest kaugemale. Kohtuniku oskus lapsega käituda ja teda küsitleda oleneb suuresti tema kogemustepagasist. Lapse küpsust võiks ikkagi hinnata psühholoog või lastekaitsetöötaja, kelle jaoks on tegemist igapäevase tööga. Lapsega seotud kohtuasjadega on lastekaitsetöötaja niikuinii juba seotud ning laps ilmselt ka juba tunneb teda, nii et tegemist ei ole talle ka uue inimesega.

Eesti raporti kohaselt on perekonnaseaduse tõlgendamine üsna vaba, mis omakorda ei reguleeri eriti laste ülekuulamist ega muul moel menetluses osalemist – mis võiks siin olla teisiti? Kas siia kõrvale on võimalik tuua mõnd n-ö praimate praktikatega riiki, mida eeskujuks võtta?

Intervjueeritavad leidsid, et laste küsitlemisega seotud inimestele võiks teha koolitusi, mis kataksid kõiki laste küsitlemise aspekte võimalikult praktiliselt alates sellest kuidas lastega suhelda ning lõpetades arengupsühholoogia ja seadusandlusega ning sisaldades ka näpunäiteid, kuidas toime tulla lastega, kellel on psühholoogilised probleemid või puue. Välja pakuti ka vajadust spetsialiseeruda, nii kohtunike seas (kus see mingil määral on juba toimunud), kui ka advokaatide seas.

Seaduse muutmine ei pruugi siin kõige parem lahendus olla, kuna seadus peab võimaldama teatud paindlikkust. Intervjueeritavad ise arvasid, et vaja oleks juhiseid, mis võimalikult praktiliselt selgitaksid, kuidas lastega nende küsitlemisel käituda.

Kuigi eesmärk on kohtumenetluste lühendamine, siis kas spetsialistide kaasamine ja lapsele kohandatud menetlustoimingute tegemine võib esialgu hoopis pikendada menetlusaega?

Mitte tingimata. Lastekaitsetöötajad näiteks on niikuinii lastega seotud kohtuasjadega seotud, nii et nende suurem kaasamine kindlasti ei pikendaks menetlust. Psühholoogi kaasamine võib seda tõesti teha, eriti piirkondades, kus psühholooge palju ei tegutse. Samas võib professionaali kaasamine oluliselt lihtsustada kogu protsessi ja pikas perspektiivis seega ka lühendada. Menetlustoimingute kohandamine lastele ei pruugi samuti pikendada. Kõige rohkem kriitikat sai intervjueeritavate poolt pigem just lastesõbralike ruumide puudumine kohtutes. Nende lisamine oleks igal juhul areng edasi.

Tõsi ta on, et lapsesõbralik menetlus eeldab suuremat tegelemist lapsega, tema paremat informeerimist sellest, mis toimub ja mis edasi saab. See võib tõesti olla ajamahukas, kuid jällegi pikas perspektiivis tagab lapse poolt suurema koostöövalmiduse ja isegi täpsema info, kuna laps tunneb ennast turvalisemalt. See omakorda tagab, et tehtav otsus (eriti hooldusküsimustes) on n-ö kestlikum.

Allikas: Uuring: lastesõbralike tingimuste loomine aitaks vähendada kohtusse sattunud laste traumeerimist, ERR